Tõrvaahi andis 35 liitrit tõrva

PÕNEVUS PINGESTUB: Viis tundi on tuli ahjus olnud. Millal esimesed tõrvatilgad tulevad, seda (vasakult) Marje Nelis ja tema kutsu Minni, perenaine Svetlana Raudsepp, teadur Karl Kallastu ja tema poeg Johan veel ei tea. Ootamist jagus veel enam kui kümneks tunniks. IRINA MÄGI

PÕNEVUS PINGESTUB: Viis tundi on tuli ahjus olnud. Millal esimesed tõrvatilgad tulevad, seda (vasakult) Marje Nelis ja tema kutsu Minni, perenaine Svetlana Raudsepp, teadur Karl Kallastu ja tema poeg Johan veel ei tea. Ootamist jagus veel enam kui kümneks tunniks.
IRINA MÄGI

Ööl vastu pühapäeva kella poole kahe paiku, 16,5-tunnise ootamise järel pärast ahju koldesse tule süütamist, andis taastatud Tuhkana-Ranna talu tõrvaahi välja esimesed tilgad ehtsat männitõrva.

Pühapäeva lõunaks oli anumatesse nirisenud-tilkunud 35 liitrit tõrva. Tulemus rõõmustas iidse tõrvaahju renoveerimise ette võtnud talu perenaist Svetlana Raudseppa, kõiki neid inimesi, kes oma nõu ja jõuga sellele kaasa aitasid ning õla alla panid.

Talu vanaperenaine Härta Ollerma (84) mäletab aega, millal ta koos õega isa Jaan Raudsepale tõrvaahju juures abiks oli. Nüüd siis, ligi 80 aastat hiljem, tõusis samast kohast suits taas männimetsa kohale ja ümbruskond täitus aroomidega nii nagu muiste. Ahju kütmisega olid peaaegu poolteist ööpäeva ametis talu perenaine Svetlana, tema sugulane Marje Nelis, vabaõhumuuseumi teadur Karl Kallastu, kuressaarlane Roman Rannisto ja Leo Filippov Salmelt.

“Väga vahva oli. Kahel päeval käis tõrvaajamist vaatamas üle kolmekümne inimese. Minu matkakaaslased loitsisid ahju sisse. Sõnad tegi Ülo Roos. Laul kõlas uhkelt. MTÜ Tuhkana Tõrs ettevõtmine õnnestus,” rõõmustas Svetlana Raudsepp.

Kaks aastat tagasi otsustas hakkaja Murika küla Tuhkana-Ranna puhketalu perenaine Svetlana pärandkultuuri objekti taastada. Selleks loodi MTÜ Tuhkana Tõrs. Taastamistöödeks taotleti raha kohalikust omaalgatusprogrammist. Taotlus rahuldati. Töödega tegi OÜ Riverton Ehitus algust 2014. aasta detsembris. Möödunud aasta 16. aprilliks jõuti renoveerimisga niikaugele, et Saare maavalitsuse KOP-i ametnikud võisid tõrvaahju üle vaatama tulla.

Taastatud ahju esmaesitlusel mullu juunikuus rääkis Härta Ollerma, kuidas see töö talus aastakümneid tagasi käis. Vabaõhumuuseumi saarlasest teadur Karl Kallastu, kes nädalavahetusel Murikal käed sõna otseses mõttes tõrvaseks tegi, rääkis huvilistele mullu jaanikuus oma uurimistööst ehk teisisõnu tõrvateost Saaremaal. Mullugi süüdati ahjus tuli, kuid tõrvateoks veel ei läinud.

Vanasti aeti tõrva tavaliselt kevadel kuivadest männikändudest. Tõrvaahi laoti paekividest, mille keskel on umbes kahe meetri kõrgune tellistest ema-
ahi. Selle ümber on küttekoldena isa- ehk tuleahi. Tõrva ajamiseks sobisid kõige paremini aastaid maa sees seisnud kuivanud männikännud, mis kahemehesaega pilbasteks saeti. Ema-
ahi laoti pilpaid tihedalt täis. Pealt kaeti ahi kahe lapiku paekiviga, mis kinni savitati.

Esiisade tarkust silmas pidades tehti nüüdki täpselt nii. Tulemus ei lasknud end kaua oodata. Millal tõrvaahjus taas tuli süüdatakse, seda ei osanud Tuhkana-Ranna perenaine veel öelda. Kui huvilisi jagub, siis ehk üsna peatselt.

Pikemalt MTÜ Tuhkana Tõrs tegemistest Saarte Hääles mai teises pooles.

Print Friendly, PDF & Email