Kanakasvatus on täielik nakkushaigus!

LAUDAS: Anu Hansen on oma lindudega väga rahul – munevad usinalt ja on sõbralikud MAANUS MASING

LAUDAS: Anu Hansen on oma lindudega väga rahul – munevad usinalt ja on sõbralikud MAANUS MASING

Kanakasvatajad suhtuvad sulelistesse suure armastuse ja hoolega. Vastutasuks saavad nad maitsvaid mune ja hommikuse äratuse.

“See on täielik nakkushaigus,” lausub rõõmsameelne Anu Hansen, taustaks kümnete kanade kaagutamine. “Eluaeg on kanad meeldinud, sai see vist alguse Ellen Niidu luuletusest.” Anu deklameerib: “Meie Anu kardab kanu… See jäi kummitama kuidagi.”

Kuigi luuletust kuulis Anu juba lapsepõlves, hakkas ta kanu kodutalus Tahula külas kasvatama kolm aastat tagasi. “Ikka kohe päris nullist alustasin.” Esialgu ehitati kuut viiekümnele kanale, kuid nüüd on neid juba tublisti üle saja. Lisaks erinevat tõugu kanadele jalutab hoovi peal uhkelt ringi isane kalkun, nimeks Eedu.

Kuidas sa paned Eduardi potti?

Anu tõdeb, et esialgu pani ta ka kanadele ja kukkedele nimed, kuid loobus sellest õige kiiresti. “Väga kahju oli neid siis potti panna ja ega see supp siis suust sisse läinud ka, kui teadsid, et leem on näiteks Eduardist keedetud.” Anu lisab, et ega munakanast tegelikult suurt midagi peale puljongimaterjali saagi.

Ruumi on kanadel aias kõvasti. Neid piirab vaid elektrikarjus, mis kuigi kõrge ei ole. “Huvitaval kombel nad sellest üle lendama ei kipu,” mõtiskleb Anu.

Mõned linnud on muidugi sahmaka kätte saanud ka, aga suuremat põgenemist pole ette tulnud. Küllap nad juba teavad, et ega neid peale rebase miski seal teisel pool aeda ootamas ole. Lennata jaksavad kanad küll. Selle tõestuseks on sisehoovis, kohe lauda kõrval asuv pea kaks korda kõrgem aedik, kust nii mõnedki vahvalt üle kargavad.

“Püsivad kambas koos ja kui mingi kull üle lendab või kasski aia ääri mööda käib, hakkab häire pihta,” selgitab Anu. Kisa peale jookseb kohale Pongo. Ta on juba üpris vana koer, üheteistaastane. Kanadega saab aga suurepäraselt läbi. Isegi kukk ei kipu talle kallale. “Kord on majas,” on Anu rõõmus, et koer kanade ja kanad koeraga ära harjunud on ning ses osas probleeme pole.

Mis puutub aga röövloomadesse, siis selles osas on Anul siiani hästi läinud. Elektrikarjusest on abi ja küllap tublist Pongostki. “Ühel suvehommikul ärkasin vara üles, koterdasin õues ringi ja nägin, et rebane käib mööda aia äärt. Isu või julgust sisse tungida tal õnneks polnud,” meenutab Anu.

Öö veedavad kanad siiski laudas. “Kui pimedaks läheb, siis kobivad õrre peale,” selgitab Anu, et ega neid keeruline ööseks lauta saada ole. Lähevad ise hea meelega. “Vaja ainult uks kinni panna,” lisab ta.

Kanu ei pea Anu mõistagi päris niisama. Olgugi nende pidamine mõnus, nagu ta ise ütleb. Ikka mune tahetakse sulelistelt saada. “Kui on noored munejad, siis tuleb muna päevas, aga vanemas eas üle päeva,” märgib Anu. Enamasti munevad kanad tublisti ühe perioodi, siis jääb munemine harvemaks. Suurtes kanalates üldiselt üle aasta ühte kana ei peeta, teab Anu.

Pikem lugu kanakasvatusest ilmus laupäevases Saarte Hääles.

 

Print Friendly, PDF & Email