SUUR MAA, SUURED ASJAD: Nimed ja sildid

Iga laps on vist mänginud kunagi sellist mängu, et proovinud kaaslasele silti selga kleepida ja edu korral itsitanud. Kes on “siga”, kes “jobu” ja nii edasi. Sildistamine on üks levinumaid demagoogiavõtteid ja praegusaja meedias ülilaialt kasutusel.

Interneti globaalses külas on igaühest meist kuvand, mida me oma igapäevaseid jälgi jättes loonud oleme. Mõnes mõttes, nii veider kui see ka ei tundu, on meist kõigist korraga saanud justkui avaliku elu tegelased. Seda enam peab ajakirjandus olema tähelepanelik nende inimeste suhtes, kes seda siiski päriselt ei ole.

Panama skandaal alles kogub tuure. Selge on see, et mingit saladust praeguseks enam ei eksisteeri. Need nimed on õige pea tulemas avalikkuse ette ning see raputab ühiskonda päris korralikult. Ma ei muretse niivõrd nende ühiskonnategelaste pärast, olgu nad ettevõtjad, juristid, sporditegelased – kes iganes. Mina muretsen Eesti pärast. Me peame kuidagi selle teadmise alla neelama ja edasi elama. On tähtis, et me suudaksime hinnata, mida need inimesed korda saatsid, enne kui asume süüdistama. Kui keegi on maksukuritegudes süüdi, peab ta vastutama. Nagu õigusriigis ikka.

Kardan, et kõik see läheb räpaseks ning on kokkuvõttes isegi ohtlikum kui jaht vanadele kommaritele. Mingi kokkupuude KGB-ga oli uskumatult paljudel eestlastel, aga kahtlemata ei olnud kõik nad agendid. Kaugel sellest.

Nimedest veel. Sel nädalal teatati uudistes, et Venemaal asuva Kingissepa linna elanike seas on taas tekkinud huvirühm, kes tahab ajaloolist Jamburgi nime tagasi. Kommunistid panid linnale nimeks Kingissepp 1922. aastal, mil Eesti julgeolekutöötajad hukkasid Viktor Kingissepa. Kingissepast tehti märter, kuid linna ümbernimetamine polnud kindlasti tingitud palavast armastusest Eesti kommunistide vastu, vaid puhtalt propaganda huvides.

Kui Saaremaal tunti Viktor Kingisseppa (kui ikkagi n-ö oma poissi) küllaltki hästi, siis Venemaa Kingissepas ei teata temast õieti mitte midagi. Kolumnist ja välispoliitika vaatleja Erkki Bahovski on kirjutanud, et praegugi hoitakse linna nime sellisena lihtsalt kui teatud ärritajat Eesti jaoks. Võimalik, kuid see mõju on tänaseks üsna väike ning seepärast võib Jamburg, usun, oma nime tagasi saada.

Hiljuti vestlesin tuttava ajaloolasega, kes oli üsna veendunud, et Viktor Kingisseppa ootas varem või hiljem surm Nõukogude Liidus, nii nagu Jaan Anvelti ja teisi Eesti punaseid. Ega neid revolutsionääre ja äraandjaid armasta ülearu keegi. Kingissepa nimi, mida okupatsiooniajal kandis ju ka Kuressaare (ka minu kool, draamateater jpm asutusi), oli lihtsalt punavõimule kasulik. Nii nagu tema isik oli omal ajal kasulik Nõukogude Venemaale.

Kuigi kahtlemata vaba Eesti vaenlane, tegi nõukogude ideoloogia Kingissepast tunduvalt suurema ja tähtsama mehe, kui ta tegelikult oli. Hiljem, vastureaktsioonina, on talle ilmselt inkrimineeritud asju, mida ta ei ole teinud. Ma ei arva, et talle peaks hakkama kaasa tundma kui ohvrile, kuid oluline oleks teada, mis mees ta õieti oli. Haritud noorel Kingissepal olid oma ideaalid, aga ühel hetkel võttis peremees ta üle. Temast sai tööriist ja see on õpetlik lugu.

Praegusaja maailmas tasub mu meelest iseäranis kriitiliselt mõelda siltidest ja nimedest nende taga.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

 

Print Friendly, PDF & Email