Ka väike varvas on oluline (1)

LAUA TAGA: Urve Tiidus, Liilia Eensaar, Mikk Rand ja Ain Saaremäel. MAANUS MASING

LAUA TAGA: Urve Tiidus, Liilia Eensaar, Mikk Rand ja Ain Saaremäel.
MAANUS MASING

Saarte Hääle, Kadi raadio ja SA Turvaline Saaremaa eestvedamisel peeti möödunud neljapäeval haldusreformi üle aru Valjala rahvamajas. Oma arvamust avaldasid riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Urve Tiidus, Kuressaare Veevärgi juhatuse liige ja Muhu vallavolikogu esimees Ain Saaremäel, Valjala vallavolikogu esimees Liilia Eensaar ning Kinobussi eestvedaja ja Laimjala rahvamaja juhataja Mikk Rand.

Kas reform ei anna ääremaastumisele veelgi hoogu?

Urve Tiidus: Minu isiklik seisukoht on, et sel ajal, kui suurlinnad muutuvad järjest suuremaks, muutub järjest suuremaks eeliseks või privileegiks elamine väikeses kohas, eriti saartel. Arvan, et päris tühjaks kaugemad kohad siiski ei jää.

Liilia Eensaar: Seda, et Valjalast saab ääremaa keset Saaremaad, mina ei karda. Kuid meie rahvas teab väga hästi seda aega, kui oli kolhooside lagunemine – siis jäid Sakla ja Tõnija Valjala suhtes ääremaaks. Meil on vallas 32 küla, kuues kaugemas külas elab alla kümne inimese. Nendele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Praegu on nad selle tähelepanu saanud, aga kas ka siis, kui on üks suur vald?

Mikk Rand: Kui hakkan Google Maps’is suumima välja oma Värava kinotalust Koigi raba servas, siis mina olen maailma keskel ja kõik ülejäänud on maailma ääremaad. Selles mõttes ääremaad ei ole tõesti olemas. Mina arvan, et see on igaühe oma peas.

Ain Saaremäel: Muhus tulevad ääred väga kiiresti vastu ja need ääred lõpevad merega, kõik on üks keskus. Suvel on üks noor mandripere Muhusse jälle juurde tulemas. Väga paljud Muhus mõtlevad, et meil on Muhus hea elada, ägedad naabrid ja kihvt vallakogukond. Meile meeldib ja arvan, et järjest rohkem hakkab teistele ka meeldima. Iseolemise tahtmine on meil Muhus küll, aga kui vaatame halduskorralduse seadust, mis riigikokku jõudis, siis seal on väga konkreetsed kriteeriumid, mida peab täitma, et erisust saada. Meil käib selle nimel töö, see erisus ei kuku niisama sülle.

Kas Valjala vallal on oma väiksuse tõttu jäänud mingid projektid tegemata?

Liilia Eensaar: Tahtsime teha kergliiklustee – valgustusega – vallamajast rahvamajani ja saime tagasilöögi – me ei saanud sellele projektile rahastust. Teine projekt, kus osalesime, aga pole millegipärast rahastust saanud, on maalinnade projekt.

Mis haldusreformi tagajärjel paremaks läheb?

M. Rand: Mina pean õigeks, et Saaremaal oleks üks vald. Olen aastast 2001 Eestimaa peal ringi sõitnud ja kõige väiksemad kohad Eestis ära näinud. Mulle tundub, et see, millest räägime täna, on 15 aastat hiljaks jäänud. Praegusega võrreldes ilmselt hullemaks enam ei lähe. Suure valla positsioonilt on võimalik end paremini maksma panna, et kasvõi see kergliiklustee ehitada. Selles on suure valla ilu ja jõud. Kuidas seda suurt valda juhtida – sealt hakkavad teised küsimused.

Kes ütles, et EIT aitab – elekter, internet ja transport. Kui ühes suures vallas tahetakse targalt midagi ära teha, ja kui see tark EIT on igalpool kohal, Sõrve tipus või Koigi rabas, siis on asi korras. Kui seda “eite” aga ei ole? Meil olid ju suured tormid, kus “eit” ei aidanud üldse – mul ei olnud elektrit, internet kadus ka ära.

Kas väikesel vallal jagub raha teede korrashoiuks?

Saaremäel: Meil Muhus on igapäevaküsimused hästi lahendatud. Ka nendes külades, kus elanikke on üks-kaks, lükatakse talvel iga värava tagant tee lahti.

L. Eensaar: Teede lahtilükkamiseks ja suvel aukude lappimiseks on meil raha siiamaani tõesti olnud. Oleme juba kolm aastat oma külavaheteid mustkatte alla viinud. Selleks aastaks saab kokku 14 külavaheteed mustkatte. Oleme võtnud laenu ja ka omavahenditest teinud ja meid on hoidnud ka see, et kuna pole lund olnud, pole lumetõrje peale eriti palju raha läinud.

M. Rand: Minu pere jaoks, kes peab hakkama saama Kuressaare–Orissaare liinil, ei ole esimene küsimus, kas tee on mustkattega või tolmav. Palju ebamugavam tolmavast teest on see, et buss ei käi. Ma ei saa kunagi minna õhtul Kuressaarde kinno lootuses, et pääsen bussiga tagasi.

U. Tiidus: See on hea näide, et kultuurilised vajadused ei sõltu sellest, kus inimesed elavad. Mida rohkem inimesi elab suurtest keskustest kaugel, seda suuremaks kasvab transpordivajadus. Küsimus on selles, et kui kaugest kohast on vähe sõitjaid, siis kuidas suurem omavalitsus suudab selle eest tasuda. See on üks haldusreformi olemuslikumaid teemasid. Tasandusfondi lisandub ääremaa komponent, selline rahastus, mis peab kaasa aitama, et transpordiühendus oleks parem.

M. Rand: Tooksin ühe metafoori: me ei küsi väikse varba käest, kui palju see ressurssi võtab, et veri sealt läbi käib. Kui veri sealt läbi ei käi, tuleb ühel hetkel võib-olla gangreen ja see varvas tuleb amputeerida. Võib-olla edasi juba käsi, siis osa ajust. Kui lähtuda inimesest, siis ei ole ühtegi kauget, väikest kohta. See inimene, nagu väike varvaski, on väga oluline. Idee on selles, et ei ole väikest kohta – sellest mõtteviisist hakkab kõik pihta.

Mul on tunne, et Tallinnas, mis deklareerib end ajuna, on väikesed tükid kaduma läinud. Kardan, et Eesti mõttes on meil juba väga mitmed jupid maha võetud. Küsimus on selles, et kui suur ei pane väikest tähele, siis ühel hetkel see väike võib elada ka nii, et ei pane seda suurt üldse tähele. Riigi kontekstis on see halb – kui inimene põhimõtteliselt võõrandub riigist.

Kui veel rääkida ühistranspordist – Valjala on väike koht ja siin on mitu bussipeatust. Pidin oma tütre bussi peale panema, aga buss väljus teisest peatusest. See ei ole normaalne! Kas peab elama Valjalas, sündima siin, et kõiki bussiaegu ja peatusi teada?

Veeprojekt on üks näide, kuidas koostööd teha ka ühinemata.

A. Saaremäel: Aastal 2011 lõpetasime suure Euroopa projekti, millega oli hõivatud 13 omavalitsust. Praegu vaatame, mida oleks võimalik lisaks teha. Kui aga kingitud raha eest tehtud asi otsa saab, mis siis saab?

U. Tiidus: Kui käsitleda seda suurt veeprojekti kingitusena, siis rajati vee- ja kanalisatsioonisüsteem ka väga kaugetesse kohtadesse. Ikkagi jääb see küsimus, kui majanduslikult mõistlik on viia ühte talusse 3 km kaugusele veevärk. See on haldusreformi üks põhilisi teemasid: kust maalt algab see hea tasemega teenus ja kust maalt väike majanduslik kalkulatsioon. Mingil hetkel peame tajuma, et kusagil on targem ehitada kaev.

Kes ütleb, kust läheb piir mõistliku ja mõttetu vahel?

M. Rand: Mina ei tegele Exceli tabelitega, mina mõtlen asjade üle.

U. Tiidus: Kalkuleerimine on üks kohaliku omavalitsuse elukorralduse osa.

Mida ütlete tänase arutelu kokkuvõtteks?

A. Saaremäel: Mida suurem omavalitsus, seda olulisemad on kolmanda sektori seltsid ja ühendused. On tuleviku poliitilise kultuuri küsimus, kui palju valitsejad arvestavad kohapealt tuleva arvamuse või initsiatiiviga. Kui nad arvestavad, siis läheb kõik hästi.

M. Rand: Ütlen kaks sõna: kultuur ja haridus. Kui nendest ei räägita, siis pole mõtet rääkida ka haldusreformist normaalsel moel.

L. Eensaar: Aastal 1999 küsiti kõigilt omavalitsustelt, millisena nad näeksid Saare maakonda. Vastus oli ühene: Saare vald ja Kuressaare linn. Kui see otsus oleks käiku läinud, usun, me ei istuks täna siin laua taga ega arutaks oma saarelist identiteet. Peame otsima parimaid lahendusi, et elu meil ikka edasi läheks. Arvan, et see on pikk ja palju läbirääkimisi vajav protsess.

U. Tiidus: Rõhutan: mis on olnud, see on olnud. See on aga andud meile mingeid kogemusi tänapäeva. See on tarkuse, tahtmise ja ka koostöövõime küsimus, et haldusreformiga hakkama saada.

Järgmine haldusreformi-teemaline arutelu toimub juba homme, 31. märtsil Kuressaares Meri hotellis. Kõik huvilised on taas oodatud kaasa mõtlema!

 

Print Friendly, PDF & Email