Unine kunsti(provintsi)elu XX sajandi alguse Kuressaares

V. Stepanov. Vaade Tori laiule. Akvarell, 1935.

Saaremaa kunstielu keskus on alati olnud Kuressaare, nõnda ka möödunud sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel. Eesti mastaabis oli aga tegu perifeeriaga nii geograafilises kui ka loomingulises mõttes.

1920. aastad olid Eestis mitmesuguste kunstiühenduste tekkimise ja laiemalt kunstnike organiseerumise aeg. Loodi neli suuremat ühendust ja rühmitust, mis asusid aktiivselt oma näitustega kunstielus kaasa rääkima. 1934. aastal valmis Tallinnas Vabaduse platsil modernne kunstihoone, mis võimaldas hakata regulaarselt ülevaatenäitusi korraldama.

Eestis hakati näitustele tugevamalt rõhku panema kahekümnendate aastate teisel poolel. Valdavad olid kaht tüüpi väljapanekuid: esiteks regulaarsed sügis- või kevadnäitused, kuhu koguti väljapaistvamate kunstnike jooksva aasta tööd, ja teiseks isiknäitused. Tänapäeva mõistes kuraatoreid tollal ei kasutatud.

Saaremaa kunstielu kirjeldades saame rääkida kõigepealt näitustest ja sellest, kui sageli neid korraldati. Teiseks tuleb vaadelda kunstiharidust ja selle saamise võimalusi Saaremaal – milliseid kursusi ja koolitusi korraldati. Me teame, et tolleaegne gümnaasiumiharidus andis väga hea joonistamisoskuse, tasub meenutada kasvõi Alma Klaurenit, kes jõudis anda joonistamistunde nii Saaremaa ühisgümnaasiumis kui ka Kuressaare ehitusinstruktorite koolis. Klauren süstis kunstihuvi ennekõike noormeestesse ja pärast koolitunde viis ta alati läbi ka kunstiringe.

Hariduse kõrval on oluline näitaja ka kunstist kirjutamine. Paraku kohaliku kunstielu kohta suuri ja võimsaid arvustusi me tolleaegsetes lehtedes ei näe. On küll ülevaateid näituste avamistest, kuid kunstikriitika jääb ikkagi suurematesse keskustesse.

Kui Kuressaaret Eesti teiste linnadega võrrelda, siis tuleb meenutada, et põhiline kunstielu oli sel perioodil koondunud ikkagi Tallinna ja Tartusse. Tartus tegutses Pallase kunstikool, mis andis sealses kunstielus tugevat tooni, ja Tallinnas Riigi Kunst-Tööstuskool, kus õpetati erinevaid tarbekunsti erialasid.

Kunst ja kuurort käsikäes

Väiksematest linnadest tuleb esile tõsta kaht keskust – Narvat ja Viljandit. Lisaks aktiviseerus kolmekümnendatel aastatel kunstielu ka Pärnus. See tähendas kunstikursusi, avatud ateljeesid ja regulaarset näitusetegevust.

Selle taustal oli ja jäi Kuressaare paraku ääremaaks. Eriti just kahekümnendatel aastatel suuremaid ülevaatenäitusi siin peaaegu ei tehtudki. Kunstiühingud hakkasid sel perioodil hariduslikel eesmärkidel korraldama väljasõidunäitusi, aga Saaremaale jõudsid need suhteliselt hilja.

Reet Truuväärt

Pikem artikkel ilmus laupäevases Saarte Hääles.