Rita Ilves: miniteatripäevadel on mingi aura, mis inimesi kohale toob

KREVERA SÜNNIPÄEVAL: Lisaks miniteatripäevadele oli 25. sünnipäev tänavu ka luuleteatril Krevera, mille juhendaja Rita Ilves on. Pildil on Rita Ilves koos Anni Poldinguga.   TAMBET ALLIK

KREVERA SÜNNIPÄEVAL: Lisaks miniteatripäevadele oli 25. sünnipäev tänavu ka luuleteatril Krevera, mille juhendaja Rita Ilves on. Pildil on Rita Ilves koos Anni Poldinguga.
TAMBET ALLIK

Saaremaa miniteatripäevadel oli sel aastal 25. sünnipäev ehk juba veerand sajandit on käinud Saaremaa ühisgümnaasiumi koridorides ja saalis mõne kevadise päeva jooksul vilgas teatritegevus. See on hämmastav kultuurifenomen, mida veab pedagoog ja näitetrupi Krevera juht Rita Ilves.

Kas oleksid osanud 25 aastat tagasi arvata, et oled 2016. aastal siin ja teed seda asja ikka veel?

Kindlasti mitte. Kui me alustasime, siis esimestel minikatel oli meil kuus truppi ning ma ei oleks iial uskunud, et see nii kauaks käima jääb. Ühiskonnas on toimunud nii palju muutusi, samamoodi ka kooliteatrite elus ning eks mul on mitu korda mõte olnud, et tõmbaks otsad kokku. Kui viis aastat tagasi oli 20. sünnipäev, siis ma mõtlesin väga tõsiselt lõpetamise peale. Minu ümber on aga nii palju inimesi, kes ei lase seda teha. Lisaks truppidele on muidugi ka žürii, kes siia tagasi kipub.

Ega tegelikult sellist žüriid nagu miniteatripäevadel mujalt naljalt ei leiagi?

Nad on oma ala professionaalid ning just me naersime, et meil on praegu žüriis kaks kultuuriministrit – üks praegune ja teine endine. Mulle meeldib ka tegelikult see, et seltskond on heas mõttes mitmekesine ehk ei ole ainult näitlejad ja lavastajad, vaid on ka muust maailmast inimesi, kes pakuvad teistsugust pilku.

Neid ei ole vist ka kuigi keeruline siia kohale saada.

Eks nad ikka kipuvad ise. Märt Avandi oli just see, kes hoidis kramplikult miniteatripäevade kuupäevi vabadena, et sinna midagi ei pandaks. Paljud hakkavad juba sügisel ise küsima, millised kuupäevad peab kevadel vabad hoidma.

Žürii jaoks on kindlasti lisaks festivalile oluline ka omavaheline kokkusaamine – lisaks etenduste vaatamisele saab kolmeks päevaks korraks aja maha võtta ja häid tuttavaid näha.

Kui miniteatripäevad esimest korda toimusid, kas sa jäid kohe rahule? Tihti juhtub ju, et esimene vasikas läheb ikka aia taha.

Esimestest minikatest jäi väga palju asju kripeldama ning tagantjärele tarkus tuli just korralduslikus mõttes, üks aspekt oli näiteks toitlustus. Toona oli ju ikkagi 90-ndate algus, kui saada ei olnud eriti midagi. Sealjuures arvan ma aga, et korraldajate entusiasm ja truppide positiivne tagasiside tekitas tunde, et ikkagi jätkaks ja teeks veel.

Kui aga juba esimestest miniteatripäevadest rääkida, siis mul on väga hea meel, et sel korral on mul žüriis kõige esimene Teatrimehike Tiina Luks, kes kõndis toona keebis, kuu ja tähekesega mööda linna ringi.

Kuidas Teatrimehike üldse sündis? Millest selline mõte?

Teatrimehike tekkis tegelikult täiesti lambist, sest Krevera tahtis Viljar Arole ja mulle kinkida mingid pildid ning kuna nende esimene seltskond oli Viljari klassist ja neil oli üks väga hea kunstnik, siis nad palusid tal midagi joonistada. Ta joonistas selle pildi ja sealt tuli ka idee. Logo peal lähebki see mehike üle maakera kumeruse ning kuu ja täheke lohisevad järel, mis tundus olevat geniaalne leid, mis viia sisse ka konferansjee puhul.

Vaadates nüüd aastatele tagasi, siis Teatrimehike on meil täiesti sootu olend, sest seda ametit on pidanud nii mehed kui ka naised.

25 aastaga on siin laval nähtud ilmselt sadu ja sadu kooliteatrite etendusi. Kas eesti kooliteater on nende aastatega liikunud paremuse poole?

Ma ei ütleks, et otseselt paremuse poole, aga ilmselt on muutunud ühtlasemaks. Päris palju on viimastel aastatel olnud festivale, kus ei ole olnud tugevaid vau-efekte, aga samas on palju keskmist ja korralikku taset.

Olgem ausad, kui me alustasime, siis oli küll vapustavaid asju, mis teevad ka suurtele teatritele silmad ette, aga oli ka lavastusi, mida vaatad saalis ja on piinlik. Ma tunnen, et seda piinlikku teatrit on vähem.

Kas oskad mõne üllatuse või piinliku hetke täpsemalt välja tuua? Endale meenub kohe mõne aasta tagune Tallinna tööstushariduskeskuse 7, mis oli ikka täielik šokiteater.

Šoki poolelt ma tean, et on olnud mõned väga halvad etendused, kus ka žürii on poole etenduse pealt lihtsalt minema läinud. Korraldajate jaoks on šokeeriv muidugi ka see, mida meie käest on nõutud – kõige ekstreemsem asi oli see, kui üks trupp tahtis kunagi meremiini. Nad said selle, kuigi ma ei tea, kust väike isa (trupi abiline festivali ajal – toim) selle välja võlus. Väga positiivsest küljest on eriti võimsalt meeles algusaegadest Jõgeva Liblikapüüdjate “Libahunt”, mis oli hämmastav, kuna pandi kaasa elama just Marile, kellest sai loo täielik kangelane.

Kas miniteatripäevadel on mingi teatrivaim, mis toob siia tagasi ka neid inimesi, kes on juba aastaid tagasi kooli lõpetanud? On selleks kool, need inimesed või midagi hoopis kolmandat?

Olen seda ka ise mõelnud, sest ma tean ka truppe, kes ütlevad, et tühja neist vabariiklikest, oluline on ikkagi see, et saaks Saaremaale. Ilmselt on see mingi aura ja pisut selline meretagune asi. Nagu Toomas Lõhmuste on öelnud, et eks te siin Saaremaal olete kõik meteoriidiga saanud.

Teatud mõttes on see kindlasti kohavaim, tänu millele teatakse täpselt, mida oodata. See kindla asukoha vaim on pannud aga mitmed juhendajad ka küsima, et mis siis saab, kui riigigümnaasium tuleb. Siin ei olegi ilmselt küsimust, et kas tuleb, vaid pigem, millal tuleb.

25. miniteatripäevad on nüüd lõppemas. Kas tulevad ka 26-ndad ja 27-ndad?

Ma ei tea. Ei oska öelda. Laseme 25. festivali rahulikult mööda, kuid huvi, žüriiliikmeid ja truppe leidub kindlasti. Leidub arvatavasti ka tegijaid – kui mina enam ei tee, siis hakkavad nooremad ja aktiivsemad inimesed tegema.

Kas sa annaksid selle teatepulga kellelegi edasi?

Ma arvan, et eks kamba peale kokku ikka leiab kedagi. See võib olla ka mõni vilistlane väljastpoolt. Võimalusi on tegelikult hästi palju.

Kaspar Viilup

 

Print Friendly, PDF & Email