Haldusreform ja haridus

koolipapad1

Möödunud neljapäeval arutati haldusreformi plusse ja miinuseid Kihelkonna rahvamajas. SA Turvaline Saaremaa, Kadi raadio ja Saarte Hääle korraldatud teisel kokkusaamisel jagasid oma mõtteid haridusest ja kultuurist haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Janar Holm, Reinu ratsatalu perenaine Anne Udeküll, Arli Toompuu Leisi vallast Metsküla külaseltsist ja AS-i Luksusjaht tegevjuht Andres Toom.

Kas haldusreform on hiljaks jäänud?

janar holmJanar Holm: Tark inimene teeb reformi mitte siis, kui avastab, et midagi on halvasti, vaid siis, kui näeb, et tulevikus võib midagi halvasti minema hakata. Ja väga tark inimene mõtleb kogu aeg, mida võiks paremini teha, et elu edasi areneks. Kas kõiki muudatusi alati reformiks nimetada, on iseküsimus. Aga igal juhul on see, mis praeguse haldusjaotuse puhul toimub, reformi väärt.

Kas haridusvaldkonda silmas pidades on sellega hiljaks jäädud? Lapsi tuleb õpetada sõltumata sellest, missugused on omavalitsuse piirid, ja kindlasti saadakse ühel või teisel viisil hakkama.

Kindlasti aga aitaks ka koolivõrgu kujundamisele kaasa, kui omavalitsuste võrk oleks palju tugevam. Arvan aga, et pigem haridusvõrgu korraldamisega natuke oodata ja vaadata, missugused omavalitsused luuakse, ja siis selle pealt koolivõrku puudutavate otsustega edasi minna.

arli toompuuArli Toompuu: Metsküla külaselts haldab ka Metsküla lastehoidu, mis toimib MTÜ-na. Oleme mõelnud, et kui kunagi tuleb üks suurvald, kas siis Kuressaarest vaadatuna on see 12 lapsega lastehoid alalhoidmist väärt. See on küll väike, aga meie küla ja valla seisukohalt väga vajalik. Kaugelt vaadatuna on see 12 muidugi mõttetu number. Jah, kõiki Saaremaa lapsi võib ka Kuressaares hoida, aga kuna näiteks meilt on üks ots Kuressaarde 40 km, on mul väike hirm, et reform viib selleni, et inimesed koonduvadki lõpuks Kuresaarde.

Ma ei ole kindel, et meie selts suudaks ühtsele Saaremaale või ka Ida-Saare vallale selgeks teha, et meil on seda lastehoidu vaja. Ka praegu sõltume vallast – meie eelarvest üle kolmveerandi on olnud valla toetus. Samas on meie kulu lastele võrreldes Leisi valla lasteaiaga veerandi võrra väiksem.

Anne udeküllAnne Udeküll: Arvan, et minu tegevust haldusreform otseselt ei mõjuta. Töötan treenerina ja minu juures käivad lapsed trennis üle Saaremaa. Lapsevanemaid mõjutab reform kindlasti. Lapsed sõltuvad ju väga palju oma vanemate majanduslikust seisust. Maal on vanematel vähe võimalusi raha teenimiseks, maalt Kuressaarde sõitmine tähendab aga lisakulu.

Andres ToomAndres Toom: Kui räägime ettevõtlusest ja meie ettevõtte tegevusest, siis ei ole sellel, kas on üks suur vald või väikesed, mingit vahet. Samas – kui tootmises peab töö olema efektiivne, siis miks ei peaks see efektiivne olema ka nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Mina leian, et haldusreform on jäänud väga hiljaks. Oma piirkondlikud reformid on juba ära teinud riigiasutused ja enamik riigiettevõtteid. Teenused on koondunud Kuressaarde.

Kui väikest kooli tasub pidada?

Janar Holm: Väike kool on igal juhul luksus. See tähelepanu, mis õpetajalt tuleb, on kindlasti palju suurem kui suures koolis. Numbrit, kui suurt kooli tasub pidada, ei saa ma öelda. Võtame Ruhnu – pole võimalik ette kujutada, et seal kooli ei ole. Haridussüsteem on nagu püramiid – mida väiksem laps, seda lähemal peab tema kool kodule olema. Samas ei ole võimalik ette kujutada kodulähedast ülikooli ja paljudes kohtades ka kodulähedasi gümnaasiume.

Arli Toompuu: Koolide asukoht ja see, kus on algkool, kus põhikool ja kus keskkool, peaks lähtuma mingist teisest loogikast kui see, millised jooned on üle Eestimaa ja Saaremaa tõmmatud. Need on ju ainult inimestevahelised kokkulepped. Pigem tuleks koolivõrgu lahendamisel igal juhul vaadata, et algklassilastel jääks kool kuni 10 km kaugusele. Ma ise olen käinud põhikoolis, kuhu oli kodust 10 km, aga ometi sõitis koolibuss sinna tund aega. Kui kool asuks 40 km kaugusel kodust, oleks asi ikka päris hull.

Andres Toom: Kui täna arutame Kihelkonna kooli jäämist, võib ju meenutada, et ka Kihelkonna kool on loodud mitme väikese kooli baasil, mis siin ümbruskonnas olid. Küllap nendelgi inimestel oli kurb, kui kool nende külast kadus. Kui aga inimeste liikumise kiirus oli tollal ehk 5 km/h, siis täna liigub buss kümme korda kiiremini. Kui kiiruste vahe on kümnekordne, ehk võiks ka distants kooli ja kodu vahel olla kümme korda pikem?

Kes peaks otsustama kooli jäämise või sulgemise?

Janar Holm: Kohustus otsustada, milline on koolivõrk, on koolipidajal, kohalikul omavalitsusel. Kui omavalitsused ühinevad, hakkab ka endise naabervalla kool ehk ühel hetkel muutuma oma kooliks. Kindlasti ei juhtu see aga kohe. Kõige selgem märk kooli tuleviku kohta on see, kui kooli lähedal elavad lapsevanemad valivad oma lapsele teise kooli. See on tõsine ohu märk.

Anne Udeküll: Arvan, et väikesed koolid ja väikesed kogukonnad on palju tugevamad. Võime ju rääkida, et siin Kihelkonnal on vähe inimesi, aga arvan, et neid on siin piisavalt. Kui ka kool Kihelkonnalt kaob, siis otsivad väga paljud inimesed endale ka töökoha linna.

Minul on 2-aastane laps, mu kodust aga Kihelkonnale 14 km. Buss käib meil ainult kaks korda nädalas ja tellimisel, kui vaja. Kuidas hakkab mu laps koolis käima? Kui praegu küsitakse, miks ma last lasteaeda ei too, siis vastan küsimusega: kas see, kui hommikul sõidan 30 km ja õhtul ka 30 km, on mulle kasulik? Praegu käingi tööl koos lapsega. Ma ei kujuta ette, kus ta hakkab koolis käima siis, kui Kihelkonnal kooli enam ei ole. Kas peaks olema nii, nagu minu ema lapsepõlves, et väikesed lapsed lähevad juba 7-aastaselt kaugele kooli – pühapäeva õhtul viiakse ja reedel tuuakse koju? Ja ometi kasvasid needki omaaegsed lapsed inimesteks ja väga tublideks inimesteks.

Mida toob tulevik?

Andres Toom: Mina isiklikult arvan, et meeldigu see meile või mitte, see üks tuleb. See on aja küsimus. Efektiivsem oleks see asi korraga ära teha, rahulikult läbi mõeldes, kuidas asjad käima hakkaksid. Arvan, et transpordiküsimus on siin väga tähtis.

Anne Udeküll: Mina kindlasti kuskile mujale tööle ei lähe. Oleme, enamik selle piirkonna inimesi, ellujääjad tüübid. See ei sõltu sellest, kas on suur või väike vald. Olenemata sellest, kas meil on vallavalitsus või kool, me ikkagi elame seal maal. Kui palju tulevikus panustab riik sellesse, et inimesed saaksid maal elada, see on juba riigi enda teha. Need inimesed, kes juba elavad maal, riigilt üldjuhul abi ei oota. Oleme nõus oma lapsi ka kodus koolitama, kui on väga vaja.

Arli Toompuu: Mina seda Suur-Saaremaad ausalt öeldes natuke kardan. Kui kolm aastat tagasi toimus üle Eesti väikeste päästekomandode sulgemine, suleti ka Leisi komando. Päästeameti juhid kirjeldasid seda kui võimekuse tõusu. Kõik saavad ju aru, et kohapeal, kust see päästekomando kadus, mingit võimekuse tõusu ei ole, see võimekus on kadunud. Suures pildis võis see midagi positiivset tuua, aga kohalik inimene kaotas. Samamoodi on väikeste valdade kaotamisega. Selge see, et hajaasustus ja väike inimeste arv sunnib suurvalda looma, aga ma tõesti natuke kardan seda suurvalda.

Järgmine haldusreformi-teemaline arutelu toimub juba homme, 24. märtsil Valjalas. Kõik huvilised on oodatud taas kaasa mõtlema!

Print Friendly, PDF & Email