21. sajandi taluperenaine on hakkaja ettevõtja (1)

margit tõnson

Siirupiemand Liisi Kuivjõgi ja toiduajakirjanik Margit Tõnson käisid Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi karjäärikoolis rääkimas, kuidas 21. sajandi taluperenaistel jääb aega ka ettevõtlusega tegelemiseks. Räägitu pani kirja Margit Tõnson (pildil).

Inimene, kes kaalub palgatöö kõrvalt või selle asemel oma mikroettevõtte loomist – olgu tegu siis teenust pak­kuva või toodet tootva firmaga –, võiks südamerahuga sõna “ettevõtja” enda jaoks julgustavalt defineerida nii: ettevõtja on inimene, kes võtab midagi ette, kui leiab ennast olukorras, mis talle mokka mööda ei ole. Ettevõtja on inimene, kes ei süüdista riiki, valitsust, kehva ilma, masu ja maailmakorda selles, et ta ennast halvasti tunneb. Ta ei vaata elu nii, et keegi kusagil peaks midagi tegema või muutma, et temal hakkaks parem, vaid ta küsib: mida mina saan muuta, et mul hakkaks parem?

Teed ja õpid, teed jälle

Ise endale töökoha loomine eeldab mõtteviisi muutmist – sellest hetkest alates ei otsi silm ajalehest enam töökuulutusi, mis vastaksid enam-vähem inimese haridusele ja oskustele või asuksid piirkonnas, kus ta elab. Niisugune passiivne suhtumine ei erine ju sugugi näiteks teleka ees istumisest ja puldiga klõpsimisest – vaadates ainult seda, mida pakutakse, otsustades ainult juba etteantud valikute vahel.

Nüüd hakkab “töö otsimine” hoopis teisest otsast – inimesest endast, eneseanalüüsist. Et kui mul on niisugused oskused ja kogemused ning kliendil on niisugused vajadused, siis küsimus on õigupoolest vaid selles, kuidas me kokku saame. Aga nagu targad pead ammu enne meid on öelnud ja kirjagi pannud – enne äriplaani tegemist peab inimesel paigas olemas eluplaan, ehk et enne olgu olemas ettekujutus oma unistuste elust ja alles siis saad sa välja mõelda oma unistuste töökoha. Vastupidi talitades võid oma sisemiste väärtustega väga kiiresti pahuksisse minna ja soovitud meelerahu ei tule ega tule.

Väga hästi motiveerib meie põlvkonda midagi ise ette võtma teadmine, et mingisugust idealiseeritud pensionipõlve meil olema ei saa. Kui sa tahad maal elada, töötada üksi või väikeses kollektiivis, vastutada oma päevade sisu ja meelerahu eest, siis pead sa seda tegema kohe. Aga sa ei pea tegema seda huupi, ettevalmistamata või liiga suuri riske võttes.

Liisi on elanud talus oma teadliku elu ja näinud kõrvalt, kuidas loomapidamine, aiamaa ja põllulapi harimine on elu osa. Nii oli see sada aastat tagasi ja on ka praegu. Kuna me elame kliimas, kus ei saa talvele vastu minna ilma selleks suvel ettevalmistusi tegemata – küttepuud riita, toit keldrisse –, siis küllap sellest hädavajadusest näha ette ja teha pikki plaane tuleneb ka eestlase keskmisest suurem ettevõtlikkus.

Nüüdseks on loomapidamine külas soiku jäänud ja ettevõtlus ongi selle loogiline jätk –inimesed võtavad ette ja teevad midagi, mis võimaldab neil kodutalus edasi elada. Ettevõtlus ongi nagu ette võtmine – teed ja õpid ja teed jälle.

Minu, Margiti lugu võib kõrvalt tunduda suure elumuutusena – tulla päevapealt Tallinnast ära Saaremaa kõige läänepoolsemasse nurka suure talu perenaiseks. Tegelikult võtsin oma senise töö endaga maale kaasa, tehes vaid väikesi korrektiive. Ajakirjandusliku sisu tootmine on kindlasti üks neid valdkondi, mida kaugtöö korras teenust osutades teha saab – kliendid jäävad küll pealinna, aga kogemused ja oskused liiguvad koos inimesega kas või teise riiki, pea­asi, et oleks hea internetiühendus ja hea enesedistsipliin.

Kujutle oma unistuste töökohta

Sest kui sa juba korra oled tundnud seal päevavalguslampide all, privaatsust pärssivas avatud kombinaat-kontoris konditsioneeritud õhku sisse hingates, et inimene ei ole ikkagi kurk – tema kasvamiseks ei piisa sellest, et tehiskeskkond võimalikult täpselt järele aimab tema loomulikke kasvutingimusi, siis see mõte sind enam lahti ei lase. Inimese kasvamiseks on ka palju inimlikumaid keskkondi. Kus saab õues kirjutamise hooaja avada juba veebruari lõpus, kus saab pruuniks juba 2. juuniks, ja üldse – kus aastaaegade vaheldumist saab tunda oma naha peal, aga mitte meediauudiste vahendusel.

Kui sa oled nüüd selle loo läbi lugenud, siis võta palun viieks minutiks aeg maha ja tee üks väike mõtteharjutus. Pane silmad kinni ja kujuta ette oma unistuste töökohta. Võimalikult täpselt: mis värvi on selle ruumi seinad, kuidas see ruum lõhnab, mis helid seal on. Kus see asub – linnas, maal, mere peal, õhus, metsas? Kujuta ette, kuidas sa sinna lähed – sõidad autoga, jalgrattaga, kõnnid trepist mõned sammud? Palju on sinu ümber inimesi: oled sa üksi või lehvitab kohviautomaadi juures hea kolleeg värske ajalehega; on su ümber hoopis loomad, linnud või põnevad masinad? Milline su töölaud välja näeb? Mis sulle aknast kätte paistab, kui silmad töölaualt tõstad? Mida sa tunned, kui sa seal oled ja oma tööd teed? Tunned sa ennast vajaliku ja tähtsana?

Nüüd tee silmad lahti ja mõtle, kas su praegune töö vastab su unistusele. Ja kui ei vasta, siis mis sind takistab selle unistuse poole liikumast? On need oskused või on see hoopis julgus, mida napib, või perekonna toetuse puudus? Võime oma kogemusest kinnitada – muutusi ei maksa karta: kui sulged ühe ukse, siis avanevad teised, aga nad ei avane enne, kui sina oled teinud esimese sammu.

Print Friendly, PDF & Email