Veest põrganud kuul tappis hobuse

DSC_1399

200 aastat tagasi tuli Torgu vallas kohut pidades peaasjalikult kokku puutuda üksteiselt varastamisega. Kuid oli ka peksmisi ja tulirelvadega seotud juhtumeid, kus kogukonnakohus pidi õigust mõistma.

Saaremaa muuseumi kogudes olev Torgu valla kogukonnakohtu protokolliraamat aastastest 1821–1833 peidab endas sisuliselt läbilõiget tolle aja elu pahupoolest. Sellel ajaperioodil enamasti Ohessaare mehe Hindrik Vapperi juhtimisel ja kolme kohtumehe kaasistumisel peetud istungid toimusid igal laupäeval.

Kui teha kuritegude statistikat nagu tänapäeval, siis esirinnas olid kindlasti vargused. Peamistelt varastati heinu, aga tihti tuli ette ka kalavõrkude näppamist või teiste võrkudega salaja kalal käimist. Sõrves oli võrgud ju elutähtsad töövahendid.

Nii näiteks oli Preedik (talu- ja perenimed ei ole kohati väljaloetavad ja võivad olla ka ebatäpsed – R. V.) tunnistanud ja kaevanud, et sulane Laas on võtnud tema võrgud ja need kahel ööl salaja merre viinud ning kalad endale võtnud. Kohus mõistis sulasele selle eest 8 napso (hoopi) keppi. Lisaks määrati Laasule sundtööd ja selleks oli võrkude paikamine.

Üks pealtnäha tavaline võrguvarguse lugu kujunes hoopiski väikest viisi pere-
draamaks. Triin oli kohtule kaebama tulnud, et tema üks lestavõrk on kadunud. Naine ise arvas, et tema teinepool Kristjan oli selle tema teadmata ära müünud. Kristjan kutsuti ette, kuid mees väitis, et hoopis keegi Andres on naise võrgule näpud taha saanud.

Kohus tegi siinkohal huvitava vastandamise ja järgneb värvikas kirjeldus, kuidas kohtus asju aeti. Kutsuti mehed ette ja küsiti, kes siis selle võrgu varastas. “Teine olli körwa ja teine olli körwa, möllemad ennast ilma süüta ollad,” seisab kohtu protokollis. Seejärel andis tunnistusi naabervallast Tiinuselt tulnud mees Hans, kes teadis rääkida, kuidas Kristjan ikkagi oli selle võrgu tema vennale müünud. Kristjan süüd omaks ei võtnud.

Kohtu jaoks polnud tema eitamine piisav ja karistuseks määrati 25 napso keppi. Kas ihunuhtlus ise või hirm selle ees päästis Kristjani keelepaelad lõpuks valla. Mees tunnistas, et oli naise võrgu pihta pannud ja maha müünud. Karistuseks 15 napso keppi. Kas seda lisaks juba eelmisele 25-le või oli ülestunnistus kergendav asjaolu, sellest protokolliraamat vaikib.

Karmid karistused määrati siis, kui Mäebe küla mehed kaebasid kohtule, et Liis olla nende lihad ja kalad ära varastanud. Kohturaamatus loetakse üles, et kolme mehe kahju oli 40 tükki liha, aga varastatud oli ka kala ja kogunisti villa. Liis tunnistas üles ja ütles, et asjad olla Reedu käes. Tegu oli nii hull, et Liisile mõisteti 30 napso vitsu, mis on karmim, kui tolleaegne tavaline maksimumkaristus (20) ette nägi. Reet sai omakorda 20 korda vitsaga udjada.

Naised olid teise vara järgi maiad mujalgi. Nii on kirjas juhtum, kus mõisahärra sõnul olid tüdrukud tema tagant “wägga paljo” varastanud. Kohe mitme külimitu jagu rukist ja otra. Lisaks heinu ja lina. Kokku olla pikanäpulisi olnud neli. Naistele mõisteti karistuseks varastatud asjade kinnimaksmine ja korralik keretäis.

Kohus karistas vahel ka siis, kui lugu oli tegelikult juba lahenenud. Näiteks kaebas Järve körtsi Jaak, et Laas olla nende kõrtsist vasktoobi ära varastanud, aga ta oli selle kätte saanud. Vargale mõisteti siiski üsna karmid 25 napso keppi.

 

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email