Kuidas loendada looma?* Ühest vanast vaidlusest (4)

Hiljutise emakeelepäeva auks alustan eesti kirjandusklassika toel ja parafraseerin Eduard Bornhöhe 1892. aastal ilmunud jutustustesarja “Tallinna narrid ja narrikesed” esimest osa “Kuulsuse narrid”.

Selles loos on kolm tegelast: ametnik, kodanik ja kuri saatus.

Möödunud neljapäev pakkus Saare- ja Muhumaa jahindustegelastele peaaegu et rõõmsat ootusärevust – keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialistid Peep Männil ja Rauno Veeroja tulid Kuressaarde, et anda ülevaade jahistatistiliste andmete ja ulukivaatluste kogumisest.

Koosoleku esimeses osas andsid Jaak Haamer, Hendrik Lõbus ja Mait Tint keskkonnainspektsioonist ülevaate jahipidamisega seotud rikkumistest 2015. aastal ja küllap on sellisest teabest mõistlikele jahimeestele palju kasu.

Aga – ulukivaatlustest!

Millest jutt, küsib lehelugeja, kel jahindusega pistmist pole. Selgitus: ulukivaru peab selle kestlikuks kasutamiseks olema loetud või hinnatud nii nagu mets ja selle juurdekasv, et teaks, kui palju võib raiuda (= küttida).

Ulukite arvukuse hindamiseks on õige mitu võtet, loendused, seire ja edasi meetodid, valemid ja algoritmid, millega kogutud andmeist arvukus, juurdekasv ja kadu kokku rehkendatakse.

Jahimehed loendavad ja saadavad andmed kindla korra kohaselt ametnikele, kes siis korrutavad ja jagavad ja taandavad ja lõpuks teatavad jahimeestele, mitu ulukit ning millises soolises ja vanuselises vahekorras küttida võib. Või on soovitav. Või – peab!, nagu oli möödunud hooajal metssigadega Aafrika seakatku ohu kahandamiseks.

Viimasena esinenud Veer­oja oli üks neist, kes 18. veebruaril Saarte Hääles ilmunud artiklis Saaremaa jahimehi võltsijateks väitis, see tähendab, et me olevat siin kas loenduse või küttimise või koguni mõlemaid andmeid võltsinud. Veeroja teatas ka kõnealusel koosolekul, et tema jääb oma seisukohale kindlaks.

Jahimehed ei oska aga arvata, miks nad tänapäeval, kui puuduvad nii nõukogudeaegne kohustus riiginormi küttida kui ka varem kehtinud ülempiirid mõne ulukiliigi osas, niiviisi petma peaksid. Ja keda?! Iseennast?

Kaua kestnud vastuolu on lihtsustatult selline: ametnikud väidavad, et jahimehed loendavad valesti, kuid ametnike metoodikaga arvutatud tulemus on õige ning selle põhjal tuletatakse ka õiged küttimissoovitused või -normid.

Jahimeeste küsimuse ametnikele sõnastas kõnealusel koosolekul Saarte jahimeeste seltsi tegevjuht Ive Kuningas: kui jahimeestelt saadud andmed on valed, kuidas neist siis teie osakonnas õige hinnang tekib?

Puudub täpne metoodika

Küllalt suurte kogemustega Peep Männil selgitaski, et loenduseks pole tegelikult olemas mingit kindlat metoodikat, samuti pole ka mingit enam-vähemgi teaduslikku meetodit edasiste arvutuste jaoks. Tegemist on vastavasse osakonda tööle sattunud isikute hinnanguga, mida toetavad üsnagi juhusliku mahuga ja metoodiliselt reguleerimata viisil teostatud seire andmed. (Tänapäeval on ju ometi olemas rajakaamerad, droonid, sensorid!)

Aastakümneid kestnud vaidluses jahimeeste tehtud loenduse ja ametnike arvutuste usaldusväärsuse asjus leitakse varem või hiljem kindlasti üksmeel. Et lepitus rutem tuleks, aitab kaasa, kui ametimehed mõne päeva kauem saartel kohal oleksid ja ka tegelikult jahialadel töötaksid.

Ainuüksi mõnekümne sentimeetrine meretõus loenduspäevade ajaks võib metssigade loendusandmeid mõjutada palju, koguni kümnetes kordades.

Saarte kümned tuhanded hektarid umbekasvanud kadastikke ja lumeta talved   erinevad Alutaguse põlislaantest, Võrumaa nõlvadest ja Lääne-Eesti soodest. Mõjureid ja muutujaid on teisigi. Seda looduslikku paratamatust ei kõiguta tänapäevane õhuke doktoriõpe ega riigiametniku soe kuub.

Lisaks soovitus mõnele kõrgele külalisele: loodetavate tulevaste kohtumiste eel tasub uurida eduka kommunikatsiooni algtõdesid… Lihtsamalt öeldes, kohale tulnud saalitäiest suurte kogemustega jahinduse eestvedajatest tasub lugu pidada. Aga kui ikka lugu ei pea, siis võiks järgida ühe vana targa munga mõttetera, et sellist olukorda polegi, kus ei saaks viisakas olla.

* Parafraas väga kuulsa prantsuse luuletaja Jacques Prévert’i luuletusele “Kuidas portreteerida lindu”, milles mõtiskletakse inimese vabadusest ja selle ihalemisest. Soovitan Ain Kaalepi meisterlikku tõlget!

Erki Aavik, endine Eesti jahimeeste seltsi president, endine kohaliku jahiseltsi esimees ühesõnaga – endine…

 

Print Friendly, PDF & Email