Krista ja Urmas Heinmaa: päriselt pealinnast ära (1)

Krista ja Urmas Heinmaa koos perre lisandunud uue liikme – kääbus-bullterjer Lilliga. Foto: IRINA MÄGI

Krista ja Urmas Heinmaa koos perre lisandunud uue liikme – kääbus-bullterjer Lilliga.
Foto: IRINA MÄGI

Selle loo sündimises on üksjagu süüdi keegi tundmatu Kuressaare naiskodanik, kes puhtast inimlikust uudishimust proovis Garnisoni 6 värskelt renoveeritud hoone esimeste uute elanike Krista ja Urmas Heinmaa elamisest aknavitraažide vahelt oma seebikarbiga pilte teha. “Siis me otsustasimegi, et hea küll, teeme Oma Kodule loo ja olgu kogu linnarahva uudishimu rahuldatud!” meenutab Urmas kentsakat vahejuhtumit.

“Pealinna sõbrad kahtlustasid kogu aeg, et ju me saarele ära tuleme, aga päriselt ei uskunud ka,” räägib Krista. “Meil on suur sõpruskond ja nende üllatus oli ikka väga suur, kui me Tallinnast ära kolisime. Sõbrannad küsisid, kas sina, linnaproua, lähed siis nüüd maamutiks. “Kus sa seal oma kübaraid kandma hakkad? Mida sa teed nendel pikkadel sügis- ja talveõhtutel?” Aga seda aega ma just ootangi! Suvel on siin rahvast juba liigagi palju. Sügisel on rahulikum ja ma tunnen, et vaat see on minu aeg ja minu koht.”

Urmas lisab, et kummalisel kombel on sõbrad neil siin isegi rohkem külas käinud kui omal ajal Tallinna kodus. See Tallinna kodu – 218-ruudune eramu Kakumäel – on tänaseks leidnud uued omanikud. “Loodan, et läks headesse kätesse,” arvab Urmas. “Ostja on minu nimekaim, ka Urmas, kellel on samuti Saaremaal suvila.”

Meie loo kirjutamise ajaks on perel Kuressaare staaži juba paar kuud. Kohe alguses tuleb ära märkida, et muidu põlised pealinna inimesed (Urmas ongi Tallinnas sündinud, abikaasa Krista on pärit Kohtla-Järvelt, aga pea kogu elu elanud pealinnas. T. K.) on nüüd kohe päriselt pealinnast ära. On Saaremaal. “Kahe jalaga,” nagu nad ütlevad. See tähendab äraseletatult, et seni olid nad vaid pooleldi saarlased – omades suvekodu Mändjalas.

Pere ajaloo esimene suvekodu oli hoopis Krista vanemate juures Peipsi lähedal. “Ostsime Alajõele maja, mida sai 11 aastat kõbitud, aga tee Tallinnast oli sinna väga pikk. Sellest ajast jäigi meile verre selline omamoodi ärasõitmise vajadus. Nii kui reede õhtu kätte jõudis, panime kohe minema.

Sõitmise rutiin oli nii sees! Olude sunnil tuli see koht lõpuks ära müüa ja siis olimegi viis aastat ilma suvekoduta.

Neil aastatel käisime läbi pea kõik Eesti saared ja nende reiside käigus tekkiski mõte rajada endale kodu kuhugi saarele. Päris metsa ehk siis väga väikesele saarele ka ei tahtnud minna.”

Nii langeski valik Saaremaale.

Loe edasi Oma kodu kevadenumbrist

Print Friendly, PDF & Email