KRISTINAGA ELUST ENESEST: E-riik, tõepoolest

Teate küll olukorda, kui viibid näiteks arsti ooteruumis või oled mingil muul moel sunnitud millegi järele ootama ning pärast mõnda aega tegevusetut istumist valmis ükskõik millest meelelahutust otsima. Nii ka mina. Pärast seda, kui olin oma käed põhjalikult läbi uurinud ega suutnudki nendelt oma saatust välja lugeda, asusin järgmise asja kallale, mida inimesed igavusest teevad – söövad. Krabasin kotist mingi suvalise batooni ja olin äärmiselt õnnelik, et leidsin ühtlasi selle ümbrise näol lugemismaterjali.

Eriti harivaks see lugemine ei osutunud, sest selgus, et ma ei saanud aru pooltest sõnadest, mis seal pakendi peal koostisosadena nimetatud olid. Õnnitlesin ennast, et olin järjekordselt langenud reklaami ohvriks ja lasknud oma meeltel ennast rohelisest pakendist, mis pidi looduslähedusele viitama, ära petta.

Hakkasin huvi pärast kodus edasi uurima, mis need imeasjad olid, mis ma endale sisse sõin, ja tulin järeldusele, et nüüd ma tean, kuidas Mendelejevi tabel maitseb.

Emulgaatorid, letsitiinid, modifitseeritud tärklised, võltsvanill, üle 4500 lõhna- ja maitseaine, naatriumglutamaadid (E 621), üle kümne toidutööstuses kasutatava kunstliku magusaine ja suhkrualkoholi – see on siis meie tänapäeva toit. Eriti hull lugu on mu meelest nende magusainetega, sest erilist mürki nimega aspartaam peidetakse väidetavalt isegi beebitoitude sisse.

Euroopa Parlament jõudis juba 2003. aastal järeldusele, et jätkuvalt kasvav lisaainete hulk viib selleni, et lisandub väikesi toiduturvalisuse riske, aga nende mõjude hindamine ei ole lihtne. Ka paljude ainete sünergia on võimalik, sest juba on uuringutest selgunud, et briljantsinine, naatriumglutamaat, kinoliinkollane ja aspartaam, mida lapsed tihtipeale maiustustest ja karastusjookidest saavad, pidurdavad närvirakkude kasvu ja pärsivad kommunikatsiooniprotsesse.

Teaduslik jutt jäägu toitumisteadlastele, aga tavaline tarbija peab leppima sellega ja usub, nagu mina veel mõni aeg tagasi, et kui pakendile on kirjutatud naturaalne, siis ta seda kindlasti ka on. Tegelikult paneb see mind saarlasena veel rohkem hindama seda, et meil on siiski võimalik mingit toorainet saada ka omadelt, ja puhta toidu propageerimine peaks olema ka riiklikul tasemel hoopis aktiivsem.

Näiteks suvel toimunud üritused turul, Saaremaal tegutsev Otse Tootjalt Tarbijale (OTT) – selliseid üritusi ja ettevõtmisi peaks olema veelgi rohkem. Mind paneb alati imestama, miks inimesed sügisel poest õunu ostavad, kui põhimõtteliselt igal nurgal on võimalik saada ka koduaia saadusi, ning kui endal ei ole, siis naabrinaisel või tuttava tuttaval tavaliselt ikka on.

Saaremaad võib ikkagi pidada üheks suureks külaks ja see maaka staatus ei ole ju kuskilt otsast halb. See annab meile just võimaluse eelistada kohalike talunike ja hobikasvatajate saadusi, kuigi näiteks Saare OTT-ist ei ole väga paljud saarlased üldse teadlikud.

See tervisliku toidu teema võib ju kohati juba jube tüütu olla, aga arvan, et sama tüütu on pärast arsti ukse taga istuda. Kui see paneb kasvõi ühe inimese mõtlema, et käiks suvel mõne suurketi poe asemel hoopis turult läbi, siis on minu töö siin vilja kandnud.

Kristina Kretova

Print Friendly, PDF & Email