Idee, mis sünnib üha uuesti (4)

27. juulil saab Väikese väina tamm 120 aastat vanaks. See rajatis on näide sellest, kuidas üht logistilist probleemi lahendades tekitatakse keskkonnas uusi probleeme juurde.

Tammi ehitamise idee sünd on seotud väidetavalt juba 17. sajandil Rootsis kehtestatud kiirema postiteenuse nõudega. Kohalikud talumehed lõid ehitusel hoogsalt kaasa, sest tammi põhja vooderduseks müüdud haokubude eest maksti kuldrahades. Liiklemine läks tõesti kiiremaks ja mugavamaks, aga juba kümmekond aastat pärast tammi valmimist kostab kohalike kalurite suust nurinat, et head kalakohad on tühjaks jäänud ning nõutakse häälekalt tammi avade tegemist, et vesi ja kalad jälle liikuma pääseksid. Avade idee jäi tookord nõuks.

Nii juhtus ka hiljem, 20. sajandil vähemalt kahel korral. Nüüd siis on tammi avamise mõte taas avalikkuse ees ja eestkõnelejad energiast tulvil, et üks vana probleem lõpuks ära klaarida.

Väike väin on Eesti probleemsete keskkonnaobjektide nimekirjas kui infrastruktuuri rajatisest tingitud tugevasti muudetud veekogum.

Sajand veetakistust on oma töö teinud. Sarnaselt mitmete Läänemere osadega eutrofeerub ka Väike väin. Eelkõige vee vähese liikuvuse, madala taseme ja Läänemerre lisanduvate toitainete tõttu. Püsiühenduse tõttu ilmselt intensiivsemalt. Taimestiku vohamise vastu aitaks, kui lõpeks täielikult toitainete lisandumine Läänemerre, eelkõige fosfori imbumine merevette.

Olukord Läänemeres on juba tugevasti paranenud, kuid paraku käivad selle teadmisega kaasas uued tulevikuhoiatused. Näiteks rootsi teadlaste prognoos järgmiseks sajaks aastaks leiab, et kliimamuutuste tagajärjel Läänemeri soojeneb, hapnikusisaldus vees väheneb veelgi, vesi muutub happelisemaks. Tagajärjeks veelgi suurenev eutrofeerumine, st taimede, vetikate ja taimse hõljumi vohamine. Näiteks sügavamates vetes on eutrofeerumine tundmatu teema.

Nii et kui tamm maha lammutada, mida teadlased peavad ainsaks ökoloogiliselt mõjuvaks lahenduseks, siis pääseks vesi küll liikuma, kuid sügavamaks see väinas vett ei tee. Avad päästaksid vee ja kalad paremini liikuma, aga kas see ka vanad head siiapüügikohad taastaks, on keeruline öelda. Mõnede teadlaste arvates see sajandi jooksul väljakujunenud ökosüsteemi ei muudaks. Aga nagu me teame, ka teaduses pole jäiku ja muutumatuid seisukohti.

Emotsioonidel on keskkonnaprobleemide lahendamisel oluline koht. Kui ma oleksin kala, tahaksin küll teada, mis seal tammi taga on. Kui oleksin Väikese väina ääres elav inimene, tahaksin seal kala püüda ja kindel olla, et väinas on toimiv ökosüsteem ja terve elukeskkond ka saja aasta pärast. Saarlasena tahan kevadel rõõmustada suurte linnuparvede üle Väikeses väinas.

Taasalgatatud tammiavade-teema jätaksin keskkonna professionaalide otsustada. Praegu on kaks kindlat teadmist. Kui tammi ees poleks, siis muutuks väina ökoloogiline seisund kindlasti paremaks. Tammi tehtavad avad ei tee olukorda halvemaks, kuid väljakujunenud ökoloogilist tasakaalu need mõjutaksid.

Igatahes on nüüd, mil tammi valmimisest möödub 120 aastat, meil keskkonna-alaseid teadmisi kümneid kordi rohkem kui siis. Kas see teeb otsustamise kergemaks? Tahan, et teeks.

Urve Tiidus, riigikogu liige

Print Friendly, PDF & Email