Tarmukas välmur unistas oivalisest eesti keelest*  

KODUS: Johannes Aavik õdedega Vallimaa tänaval asuvas koduaias. Praeguseks on Vallimaa tänava majast saanud Aavikute majamuuseum.  Saaremaa Muuseum

KODUS: Johannes Aavik õdedega Vallimaa tänaval asuvas koduaias. Praeguseks on Vallimaa tänava majast saanud Aavikute majamuuseum.
Saaremaa Muuseum

Arusaadavalt ei mõtle inimene igapäevase elu virvarris asjade või nähtuste päritolu, tekke või olemuse üle. Sestap oleks emakeelepäeva eel paslik mõelda, et märkimisväärne osa meie emakeelest on välja mõeldud Saaremaa oma mehe Johannes Aaviku poolt.

“Ma ei suutnud seda lugeda,” ohkas üks kolleeg, kui tulid jutuks Johannes Aaviku tõlgitud Edgar Allan Poe novellid. Nii teistmoodi oli see keel olnud.

Tänapäeva mõistes kohati üsna harjumatuid sõnu välja mõelnud või eestistanud Aaviku pärand on siiski tänapäevani jõudsalt vastu pidanud. Kui võtta kasvõi seesama Edgar Allan Poe novellikogumik, siis leiab raamatu lõpust sõnastiku, mis annab natukegi aimu Aaviku uuendustööst. Ja tõepoolest, mida me teeksime tänapäeval, kui meil ei oleks sellised sõnu: ahistama, ennetama, eriskummaline, hurmav, ilge, kurv, laip, lekkima, pühamu, raev, roiskuma. Need on tõesti vaid üksikud näited Aaviku poolt murdekeelest võetud, mõnest muust keelest eestistatud või täiesti ise loodud sõnadest. Nendest, mis kasutusel tänaseni.

Teisalt leiab Aaviku sõnastikest ka sõnu, mis tema tõlgitud raamatutest tänapäeval tõesti jäävad kõrva kriipima. Võtkem näitena vahemaad tähendav sõna “eebe”, põgenemise kohta käiva “ehving”, kergendust tähendava “hoivendus” või võrukaela kohta käiva “heris”. Nähtuste kohta võiks ju kasutada sõna “ilmung” või siis võtta tarvitusele sõna “järutleja”, mida Aavik ise selgitab kui “mõttejärelduste varal harutlema”. Kiilaka kohta võiks öelda “kaulis” või “silmas pidama” asemel “noovama”.

Spetsialistid on öelnud, et Aaviku laadne keele grammatilise struktuuri teadlik muutmine on maailmas üsna harukordne. Eestis seda suudeti, kuigi osalt keerukama struktuuri hinnaga.

Aaviku huvi oli muuta eesti keel võrdväärseks vanade Euroopa keeltega või neist paremaks. Eelmise sajandi alul kirjutas Johannes Aavik, et “siis viimati saabub aeg, kus eesti keel on küps, mil ta teiste harit keelte vääriline õde, kõlvuline on olema kõrgeima kultuuri vahendiks ja väljendajaks. Peenim ja harituim seltskond siis teda tarvitab”.

Eesti keele pööre normimise poole toimus 20-ndate aastate keskpaiku, kui ilmus “Eesti õigekeelsus-sõnaraamatu” I köide. Aaviku arvates oli see liiga vara ning oleks võinud toimuda 25 aastat hiljem, et keel oleks saanud muuhulgas tema uuendustega kohaneda.

Aavik jätkas oma keeleuuendust ka siis, kui normid olid juba kindlad ja võttis talle omaselt teravalt sõna ilmingute puhul, mis talle keeles muret tegid.

1939 avaldas ta ajakirjanduses artikli tema arvates halbadest sõnadest. Karmilt sai temalt sugeda sõna “rõivas”, mida tahetakse kasutusele võtta sõna “riie” asemel. Selle Lõuna-Eestist pärit sõna mahategemiseks tõi ta mitu põhjendust ning imestas, et keegi ei võta selle sõna vastu võitlemiseks midagi ette. Ta läheb oma etteheidetes suisa nii kaugele, et ütleb eesti keelt muutumas “rõivakeeleks”.

Selline emotsionaalsus näitab üsna ilmekalt Aaviku suhtumist oma töösse ja tegemistesse. “Oleme hüüdja hääl kõrbes,” kirjutas Aavik, nentides, et paraku on “rõivakeele” pealetung pidev ja enamikule vastuvõetav. Tänapäeva keeles on selliseid sõnu, mida Aavik pahaks pani, säilinud siiski palju. Tema nimetas snooblikuteks moodsõnadeks näiteks sõnu “tulvil” (täis; sulgudes siin ja edaspidi toodud Aaviku pakutud juba kasutusel olev sõna)”; “tohutu” (määratu)”; “võrratu” (äärmiselt)”; “pagema” (põgenema); “tervitama” (teretama).

Samas tuleb tõdeda, et paljud Aaviku mured olid siiski asjata. Sõnad, mida ta 30-ndate lõpus kartis juba välja surevat, on tänapäeva keeles täiesti olemas. Näiteks: varsti, üsna, ainult, aga, pärast, ruttu jne.

Aavik rõhutab ka seda, et keele tähtsus ja areng ei ole kinni keeles endas, vaid keele tarvitajais. Omal ajal pidas ta eesti keele üheks nõrkuseks just tarvitajate halba keeleoskust. See tuli tema arvates suuresti sellest, et keel oli korraldamata ja kirjakeel kujunemata. Ta oli kindel, et tulevikus saab see kõik juhtuma. Seda enam tuleks tänapäeval mõelda, et meie emakeele areng, ilu ja püsivus sõltub meist endist – meist, kes me seda keelt räägime.

* välmur – väljamõtleja


Johannes Aavik

(8.XII 1880 Randvere küla, Kõiguste vald – 18.III 1973 Stockholm), keeleteadlane.

Aavikul on suuri teeneid eesti kirjakeele, sõnavara ja grammatika ning ilukirjanduse stiili arendamises. Algatas 1912 keeleuuenduse, et muuta eesti keel lühikese ajaga Euroopa vanade kultuurkeeltega võrdväärseks. Muutmisettepanekud hõlmasid nii õigekirjutust, grammatikat kui ka sõnavara. 1913 alustas ta tehistüvede loomist, tema pakutud 200 tüvest on praegu kasutusel umbes 40. Ligi pool Aaviku keeleuuenduslikest ettepanekuist on kodunenud. Tema keeleuuendusmeetodid ja tehistüvede loomise põhimõtted on leidnud rahvusvahelist tunnustust ja rakendust.

Allikas: Eesti Entsüklopeedia

Print Friendly, PDF & Email