Olgem siis munuksed (kenad)! (1)

“So nudu oo paa!” Nõnda ütleb muhu memm oma lapsele ja see tähendab: “Su pea valutab.”

Lastega rääkimisel ongi Muhus (vähemalt minu kodus oli) oma murdekeel. Veel näiteid: “Kas täna oo punnu ka paa?” See tähendab: “Kas täna on kõht ka haige?” “Ää ole motu! – “Ära ole lollike!” “Kis sial mõhmib?” – “Kes seal jageleb?”

See kõik meenub mulle seoses tänavuse emakeelepäevaga, mil võime rääkida üha suurenevast huvist murdekeele kasutamise vastu. Ja pole sugugi juhuslik, et Muhus on sellega aastaid aktiivselt tegeletud.

Mäletan aga oma kooliaastaist väikesaarel, et murdekeelt võõristati. Keeleõpetaja märkis murdesõnad punase tindiga vigadeks. Murdekeelt lausa häbeneti. Ja ometi, suuresti tänu keeleteadlasele Johannes Aavikule elab see oma teist elu. Kuid ka Aavik ei teadnud kõiki saarte murdesõnu. Olen kunagi (1971) oma emalt Raissalt üles märkinud sellised murdesõnad, nagu “jõlven” (jõhker inimene), “konkse” (uhke, kalk), “aiu” (aed) jpt. Ja kunagi üllatasin keeleinstituuti nelja murdesõnaga, mis neil kataloogides puudusid.

Murdekeel on rikkus

Murdekeele ilust rääkides peame silmas rääkijate ilumeelt ja loomingut. On ju tore, kui sõnal on palju sünonüüme, veel vajalikum on see, kui sõnal on nii-öelda tagavaraks murde­sõna.

Rahvas on agar murdekeele looja olnud. Ja see areng kestab tänapäevalgi. Murdesõnad ei tohi jääda nn unarsõnadeks. Neid tuleb aktiivselt kasutada!

Omal ajal kasutas Johannes Aaviku poolt keelde toodud sõnu (ka murdesõnu) väga agaralt muusikapedagoog Joosep Aavik. Kord, kui tema poole läksin, ütles ta mulle: “Palun võtke laualt naume!” Ma ei mõistnud. Siis ütles lugupeetud maestro: “Võtke puuvilju!”

Joosep Aavik hindas väga murdesõnu. Ja ütles, et on uhke Johannese üle, kes tõi murdesõnad emakeelde. See tähelepanu sel ajal (eriti 1919–1921) oli tänuväärne. Murdekeel oli suikumas.

Kui ma aastail 1960–62 õpetasin Leisi keskkoolis eesti keelt, tõin õpilased murdekeele juurde kirjandusringis, mida juhendasin. Lapsed olid sellest elevil ja kasutasid murdesõnu rõõmuga, õppisid neid üksteiselt ja kasutasid kodukirjandeis. Olin siis ise väga murdekeelne, sest kodus rääkis ema puhast murdekeelt.

Ja kui nüüd ühel päeval kasutasin sõna “tuupama” (lonkama), teadsin kindlalt, et see murdesõna on mul meeles lapsepõlvest.

Ülikoolis pani õppejõud Gerda Laugaste mind loengu ajal rääkima nn muhu keelt, kasutades mind teiste üliõpilaste jaoks elava näitena meie keelerikkusest. Algul häbenesin olla teistest nii erinev. Aga et sellesse suhtuti heatahtlikult, kadus ka minu kartus. Ja kui Laugaste veel kinnitas, et murdekeel on meie emakeele rikkus, siis tundsin uhkustki.

Aeg on seda kõike süvendanud. Iga kord, kui kasutan mõnda sõna, mis ei ole kirjakeelne, kontrollin seda murdesõnastiku järgi. Ja teen jälle avastuse – sõnastikus seda polegi, minu mälus aga küll. Näiteks “kuuru”(süli), “kiut” (kirju) jt. Aavikul tähendab see viimane sõna hoopis küüti, murdesõnastikus aga triipu. Murdesõna “larpima” (ahnelt jooma) on murdesõnastikus aga antud “lobisema”. Aga mina ütlen: “Kis sial larbib?” (“Kes seal ahnelt joob?”). Nii räägitakse Muhus.

Aeg on murret kõnelda!

Näiteid võiks tuua veel palju ja need kinnitaksid kindlasti üht – murdekeel on ilus keel, huvitav keel! Vajalik keel! Teda peab tundma, õppima. Seda murdesõnu pidevalt kasutades. Nii on tänuväärne muhukeelne rubriik Saarte Hääles ja Kadi raadios. Õpin sealt palju juurde, sest nii mõnigi sõna on kas meelest läinud või alles avastan selle.

Kord küsisin ühelt tuttavalt sõrve naiselt: “Kas sa ei tunnegi oma kandi murdekeelt?” Ta vihastas. Järgmisel nädalal aga helistas ja palus vabandust. Nimelt oli ta leidnud kodus pööningult oma ema kirju kooliõelt. Ja need kõik olid kirjutatud kohalikus murrakus. Oli tekkinud huvi neid tõlkida. Kes aitaks? Naabrinaine. Tema oskas murdekeelt, tema kasutas neid oma kõnes. Nii murduski üks murdevõõras. Aga kui palju neid üldse on? Kindlasti palju.

Eriti juhiksin ma noorte tähelepanu sellele, et on aeg murdekeelseteks kõnelusteks! Ja mitte ainult emakeelepäeval, 14. märtsil. Murderikkus ei anna häbeneda, vastupidi – tundke uhkust selle üle. Olgem siis munuksed (kenad)!

Enda Naaber, kirjaneitsi

Print Friendly, PDF & Email