Emakeele õpetaja: uut Aavikut oleks hädasti vaja (2)

Ma arvan, et Aaviku mõju on suur. Ta oli silmapaistev keelemees – julge ja uuenduslik. Tema tugevus oli ka asjaolu, et keeleuuendajana kasutas ta loodud sõnu kohe ka nii oma artiklites kui tõlgitud teostes, millest kuulsaimad või tuntuimad vahest Edgar Allan Poe tõlked.

Usun, et tänapäeva eesti keel vajab uut Aavikut väga – ta oli ka julge sõnade laenaja ja “kodustaja”, eriti just meie sugulaskeelest soome keelest. Arenevale keelele on uusi sõnu vaja, et saaks areneda ka teaduskeel, kirjandus ja kirjutamine kõige laiemas mõistes. Üks keeleteadlaste põlvkond on suure töö teinud, vaja on noori, eesti keelt väärtustavaid ja ilmas lahtiste silmadega liikuvaid noori keelearendajaid, et keel suudaks hallata teadusilma, IT-ilma ja meediumit.

Paistab, et Aavikut tuntakse siin saare peal noore põlvkonna poolt siiski vähe, oleme klassidega Aavikute majamuuseumis käinud. See võiks olla tunduvalt rohkem külastatav maja, kultuuriinimeste jaoks just selline seltsitegevuseks ja erinevaid põlvkondi haaravateks ettevõtmisteks teretulnud paik. Paralleelina tooksin näiteks Koidula muuseumi Pärnus ja Liivi muuseumi Alatskivil, kus noored kõigist Eesti paigust igal aastal luuletajate loomingut esitavad. Aavikute muuseumis võiks samal viisil kokku saada   meie keele arendajad või muusikainimesed üle Eesti, see on selline idee, mis pähe tuli.

Millised võiksid olla Aaviku huvitavamad sõnad? Näiteks armukadeduse tähendusega sõna “jallidus”. Pakuksin välja ka näiteks “ilutsema” ja “lemb”, keeleliselt ja kõla poolest on põnev sõna “uje”.

Kui nüüd minna natuke süvitsi, siis minu lemmik on i-mitmus, mis annab tõesti keelele kõla juurde – on ju vahe, kas öelda “kollastesse seelikutesse” või “kollaseisse seelikuisse”. Kahjuks tänapäeva noored ei ole julged i-mitmuse kasutajad ja kui seda õpime, tundub see neile võõras. Olgu öeldud, et pikk mitmus ehk de-mitmus on võimalik kõikidest sõnadest ja moodustatakse mitmuse omastava – näit kollaste seelikute – põhjal ning sellele lisaks on lubatud i-mitmus neist sõnadest, kus mitmuse osastavas (keda?, mida?) on käändelõpuks -id – sealt siis võetaksegi d ära ja lisandub i järele käändelõpp. KollaseID seelikuID – ja siit kollaseisse seelikuisse.

Eriliselt hästi kõlab i-mitmus ilukirjanduses ja luuletusis – muide, see on ka Aaviku pooldatud tüvekujuline mitmus, ehk kui mitmuse osastav lubab vormi “luuletusi”, siis saab käändelõpu kohe otsa lisada.

Marit Tarkin, Kuressaare gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja

 

Print Friendly, PDF & Email