Riik tõmbab lõpuks elatisvõlglased liistule? (3)

Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja andmeil on elatisvõlglasi Eestis ligi 9000 ja nende võlasumma ulatub 14,5 miljoni euroni. Eilsest ehk 1. märtsist muutusid seadusandlikud võimalused elatisvõlgade väljamõistmiseks karmimaks.

Nii saab kohus peatada maksmisest teadlikult hoiduva elatisvõlglase juhiloa, jahipidamisõiguse, relvaloa ja relva soetamise loa, väikelaeva juhtimisõiguse ning kalastuskaardi. Kas need survemeetodid panevad alimendivõlglasi senisest hoolikamalt oma kohust täitma?

Svetlana Põld, kohtutäitur:

Survestada elatisvõlglasi ju tuleb, aga kui palju sellest kasu on, on praegu raske öelda. Mõnes suhtes me ju halvendame inimeste olukorda, kui taotleme juhiloa äravõtmist. Kui inimesel on mingil määral võimalus tööd saada, siis saab juhiloa puudumine takistuseks. Samas selle, kas kodus oleva vallasvara kontroll, arestimine ja müük tulemusi annab, seaksin küll kahtluse alla.

Nende elatisvõlgnike kohta, kellega mina tegelema pean, võin öelda, et kolmandikuga ei ole probleeme, aga enamikult on elatisraha kättesaamine raske. Osa hoiab pea liiva all, nagu poleks probleemi, ja paljudel on ka raskusi. On ka selliseid, kes teadlikult kõrvale hoiavad – kui vanemate vahel on probleemid, siis kättemaksuks, ja võib-olla töötavad kusagil ka nii-öelda mustalt, et saadud tulu varjata.

Ingrid Leemet, Saaremaa lasterikaste perede ühenduse juhatuse liige:

Loodan, et see paneb võlgnikke oma kohustuste peale rohkem mõtlema, kui nende elu keerulisemaks tehakse. Samas on see kahe otsaga asi. Kui võtta neilt ära vahend, millega raha teenida, näiteks juhiluba, võib-olla ei saaks nad siis enam üldse hakkama, rääkimata oma laste aitamisest.

See elatisraha-teema on kahtlemata aktuaalne, aga isegi kui see meie ühendusest kedagi otseselt puudutab, on see delikaatne teema, millest avalikult rääkida ei taheta. Meie ühenduse poole pole keegi sellise probleemiga pöördunud. Samas ei ole meil ka väga suurt võimalust kedagi aidata. Mu oma tutvusringkonnas on küll vanemaid, kes kasvatavad lapsi teise vanemata. Osal laekuvad elatise maksed kenasti, osal aga võtab asjaajamine rohkem aega ja närve. Vahel on lihtsam leppida, et pead hakkama saama ilma teiselt vanemalt saadava toetuseta.

Lembitu Kitt, võlanõudja:

See üheksa tuhat võlgnikku on tõesti ainult jäämäe veepealne osa – tegelikult on see arv palju suurem! Üks mu võlgnikest on võlgu 14 000 eurot. Mul jääb sõnadest puudu, kui ülbed need elatisvõlgnikud on. Esialgu olin küll selle vastu, et neilt näiteks juhiluba ära võtta – inimesed ei saa ju siis tööd teha ega palka teenida. Teades aga nende tausta, leian, et neile peaks panema täie rauaga. Vara kallale minekuga on keerulisemad lood – kui see oleks nende oma nimel, oleks see neil ammu käest ära võetud. See on aga pandud näiteks oma ema, tädi või uue elukaaslase nimele.

Lubadest ilmajäämine mõjutab neid aga kindlasti. Näiteks on ka sõjaväelaste seas neid, kes on oma lastele raha võlgu. Kuidas ta teenida saaks, kui relvaluba ära võetaks? Bussijuhi elu mõjutaks loast ilmajäämine samamoodi. Ta peab elatist maksma hakkama, tal ei jää lihtsalt muud üle. Juhiluba on ju tänapäeval hädavajalik.

Paljud mehed põhjendavad mittemaksmist, et teenivad miinimumi ja raha ei jätku endalgi. Mina ütlen: teeni kasvõi miinimum, aga võta kätte ja vii lapsele vähemalt 50 eurot kuus. Või mine poodi, osta talle süüa. Alati on olemas mingi lahendus. Ta on ju sinu veri! Kui tänapäeva mehed ei hooli oma lastest, kuidas nad saavad tahta, et neid ennast austataks! Kui sa ei pea lugu oma lapsest, ei pea sa lugu ka oma kodumaast.

Jah, on selliseid naisi, kes on ise süüdi pere lõhkiminekus. Näiteks rabas mees Soomes tööd teha, naine leidis endale aga uue.

Kui lahku minnakse, teatab mees, et tema pole süüdi ja tema elatist ei maksa. Aga milles laps süüdi on? Olgu kahe täiskasvanud inimese suhe milline tahes, laps on ikka oma, tema ei tohi kannatajaks jääda. Ole mees, tee lapsele pangakonto ja maksa sinna igas kuus mingi summa.

Rainer Antsaar, Kuressaare politseijaoskonna juht:

Kui need load on kellegi jaoks väga olulised, siis oleks sellistest survemeetoditest nende puhul kindlasti kasu.

Kuressaare politseijaoskonnas esitatakse kuriteoavaldusi elatise maksmisest hoidumise kohta aastas mõned üksikud. Tuuakse välja see, mis teine pool on kannatanu arvates tegemata jätnud. Kõigepealt peab aga olema kohtuotsus, et elatised on välja nõutud. Kui seda pole, tuleb alustada esmalt ikka kohtust. Lapse ülalpidamise kohustuse rikkumist käsitleb karistusseadustiku paragrahv 169.


Kahe lapse ema Anneli: süsteem on alandav

Kasvatan oma lapsi üksi varsti juba kümme aastat. Abikaasal tekkisid kõrvalsuhted ja ühel hetkel lahkus ta pere juurest lõplikult. Olen kokku arvutanud, et alates ajast, mil ta lahkus, on tema seaduse järgi miinimumkohustuse (pool miinimumpalgast lapse kohta) võlg kasvanud 20 000 euroni. Ma ei saa seda võlga temalt kunagi tagasi, sest ma ei ole ametlikult seda nõudnud. Miks ma ei ole asja ametlikuks teinud?

See süsteem on alandav ja ebaloogiline. Seaduses on kirjas, et laste juurest lahkunud vanemal on kohustus maksta. Kui ta aga ei maksa, ei vastuta ta millegi eest ja midagi ei juhtugi – peale selle, et iga aasta alguses on meedias avalik häbipost võlglaste nimedega.

Raha pole, öeldakse tihti. Aga kui lapse jaoks on vaja tasuda trennitasud, osta söök ja koolitarbed, maksta spordilaagrid, teha sõpradele sünnipäevaks väike kink ja minna korra aastas kinno, siis selle raha leiab last kasvatav vanem alati. Sest temal ei ole kellelegi öelda, et raha ei ole.

Uurisin hiljuti juristilt, et seaduse järgi on mul võimalus aasta ulatuses maksmata jäänud elatisraha tagantjärele nõuda. Aga isegi siin on konks sees. Ma pean olema valmis tõestama, et olen tõesti iga kuu seda raha küsinud. Miks ma pean seda tõestama, et küsin lastele raha, mis on niikuinii lapsevanema jaoks, kes lapsed maha jättis, seadusega ettenähtud kohustus?

Võib-olla olen rumal, aga ma ei näe siin loogikat. Ainuke loogika on siin see, et kui küsid lõpmatuseni iga kuu raha laste isalt, siis äkki on see võimalik kohtus isegi väljamaksmisele määrata. Kohtuotsusena, mille lapse isa ikkagi võib vaidlustada ja mitte maksta. Samas, kui tahan olla mõistlik ja loota viimse päevani, et laste isa ise toetaks omal soovil ja igas kuus, ei urgitse ega küsi temalt raha, siis maksab see heatahtlikkus mulle endale seaduse silmis kätte. Ma parem loobun sellest.

Jah, loomulikult olen seda temalt küsinud nii mõnigi kord nende kümne aasta jooksul. Aga alandav on igas kuus laste isalt neile toetust nõuda. Armastusest ja abielust meie lapsed sündisid. Seda, et ühel hetkel ühe poole armastus otsa saab, ei saa keegi ette näha. Selles osas, et koos armastusega kaob igasugune huvi ka oma laste vastu, olen jõuetu midagi ette võtma. Ja veel – vähe sellest, et isad ei maksa raha. Nad võtavad üksikemadelt ära ka selle, mida ei saa rahasse ringi arvutada – vaba aja.

Ma ei ole väga kindel, et need meetmed, mida nüüd võetakse, töötavad. Ma ei arva, et reaalselt töötegemiseks mõeldud vahendite ära võtmine seda kuidagigi positiivselt mõjutaks. Ärikeeld ja juhiloa äravõtmine? Milleks? Et inimene ei saaks tööd teha ja raha teenida? Kui ta seni ei ole maksnud, siis töötegemise võimaluste piiramine ei aita just kaasa, leian ma.

Nende rongavanemate puhul, kellel tegelikult rahaga probleeme ei ole, aga kes lihtsalt ei taha maksta, võib see isegi toimida. Aga kust tõmmata piir, kelle jaoks need ähvardused töötavad ja kelle jaoks mitte? Võtame rekajuhilt load ära ja ta hakkab lastele elatist maksma? Millisest teenistusest sel juhul?

Mina näeksin ühe variandina hoopis isaduse kaotamist selles ulatuses, et lapsed ei pea tulevikus isa eest hoolt kandma, kui selleks vajadus on. Kui isa ei ole oma lapsi kasvatanud, miks siis lapsed peaksid isa eest hoolitsema, kui tema ükskord hoolitsust vajab? Ja kehtiv avalik häbipost – meedias äratoodud võlglased – töötab ehk ka mõne puhul.

Print Friendly, PDF & Email