Jahimehed ootavad ametnikelt kahtlustamise asemel nõuandeid (5)

PÄEVAD EI OLE VENNAD: Laugi jahiseltsi ühe hiljutise jahi tulemus on kui kaader heast briti huumoriseriaalist. Õnneks on küttidel ka oluliselt priskema jahisaagiga päevi. LAUGI JAHISELTS

PÄEVAD EI OLE VENNAD: Laugi jahiseltsi ühe hiljutise jahi tulemus on kui kaader heast briti huumoriseriaalist. Õnneks on küttidel ka oluliselt priskema jahisaagiga päevi.
LAUGI JAHISELTS

Jahimeeste kinnitusel puudub neil igasugune vajadus küttimisandmeid moonutada ja kahtlustuste asemel ootaksid nad ametnikelt pigem koostööd ja nõuandeid jahinduse paremaks korraldamiseks.

Saaremaa ühe suurema, 77 inimest ühendava Laugi jahiseltsi liikmed on keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialisti Rauno Veeroja ja keskkonnaministeeriumi jahindusnõuniku Tõnu Traksi nädalatagustest väljaütlemistest siiamaani hämmastunud. Meenutagem, et Traks ja Veeroja avaldasid ulukite loendus- ja küttimisandmete suure erinevuse põhjal kahtlust, kas Saare jahimehed ikka avaldavad õigeid numbreid.

“Ma usun, et enamik inimesi saab aru, et jahindus on vajalik,” räägib Laugi jahiseltsi esimees Andrus Sepp. Tõsi ta on, me lihtsalt elame sellises keskkonnas, meil on loodus ümberringi, kus elab tuhandeid metsloomi. Inimene oma elu ja maaharimisega tahab sinna kõrvale samuti ära mahtuda.

“Kui me läheme seda teed, et jahindust pole vaja, siis läheb asi hoopis käest ära. Me peame mõtlema, kuidas seda korraldada nii, et keegi ei tunneks ennast riivatuna,” arvab Sepp.

Jahinduse reguleerimiseks kehtib Eestis jahiseadus ja on loodud järelevalve- ja analüüsiinstantsid. Võiks arvata, et raamid on olemas ja asi toimib, aga eelnimetatud ametnike väljaütlemiste põhjal võib ütelda, et ega ikka ei toimi küll.

“Ma ei kujuta ette, et jahiselts, mille esimees ma olen, saaks toimida, ilma et ma selle liikmeid ja neilt laekuvaid andmeid usaldaksin. Ja nüüd väidab üks ametnik, et ta ei usalda suurt hulka inimesi. Kuidas saab üldse koordineerida valdkonda, kui seal on nii palju küsimusi?” on Andrus Sepp ilmselgelt häiritud.

Ta rõhutab veel kord, et jahindus ei saa toimida ilma usalduseta, ja seletab: “Meie seltsis on neli gruppi. Nende vahel jagatakse ära kohustused ja piirkonna ulukiressurss. Info jookseb kokku seltsi esimehe kätte. Riik jahindusnõukogu näol määrab ära küttimismahud.”

Kütid ei mõista ulukeid kokku lugeda?

Siin tulebki mängu esimene vaidlusalune koht. Kui adekvaatsed on ikkagi loendusandmed, mille põhjal lepitakse kokku küttimismahud?

“Loendus on hinnang,” ütleb Laugi jahimeeste juht ja lisab, et selliste vahendite ja suunitlusega, nagu seda täna tehakse, on selle kvaliteet selline, nagu ta on.

Täna on kasutusel kaks süsteemi – ruutloendus ja tavaloendus. Ruutloenduseks on riik igas jahipiirkonnas kindlas kohas määranud üheksa ruutkilomeetri (3× 3 km) suuruse ala, kus kohaliku jahiseltsi jahimehed loevad lumisel ajal kokku kõik ulukite jäljed.

“See on selge ja konkreetne asi. Nende andmete põhjal teevad ametnikud juba oma arvutused ja hindavad ulukite üldist arvukust,” märgib Sepp ja lisab, et paraku pole viimasel kolmel aastal Saaremaal lihtsalt lund olnud, et adekvaatset loendust läbi viia. Teine on tavaloendus, mis põhimõtteliselt tähendab jahimeeste oma vaatlusandmete põhjal antavat subjektiivset hinnangut, kui palju konkreetses jahipiirkonnas võib ulukeid olla. Seda tehakse tavaliselt märtsis pärast jahihooaja lõppu. “Aga see pole arusaadavalt lõpliku instantsi tõde. Kui selles on kahtlusi, tuleb muuta loendusmeetodit,” nendib Sepp.

On avaldatud kahtlusi, et jahimehed esitavad teadlikult metsloomade arvu väiksemana, kui see tegelikult on. “Aga miks me peaks seda tegema?” küsib Sepp. “Metssiga, kelle üle praegu poleemika käib, on juba aastaid limiidivaba, me võime teda küttida nii palju, kui suudame. Ja seda me olemegi teinud,” kinnitab ta. “Meie huvi ei saa olla see, et kui paugu metsa poole paned, siis kindlasti millelegi pihta saad. Meie huvi on terve populatsioon ja ulukite optimaalne arv – mis tuleb maa- ja metsaomanikega kokku leppida.”

Jahiandmete moonutamisel pole mõtet

Sepa sõnul pole ühtki põhjust, mis peaks ulukite arvu teadlikult näitama väiksemana ja lastud loomade arvu tegelikust suuremana.

“Miks me peaks lube n-ö õhku kirjutama? Me esitame Saarte jahimeeste seltsile igakuiselt kütitud ulukite arvu. Kui keegi tahaks midagi võltsida, siis peaks see olema väga süsteemne. Aga milleks? Ja kuidas saab sellise mõtte peale tulla inimene, kes on valdkonnas nii kõrgel kohal. Nad on olnud jahiseaduse väljatöötamise juures, tegelevad andmete töötlemise ja analüüsiga, teevad kontroll-loendusi,” räägib Sepp.

Jahiselts ei püstita jahile minnes kunagi plaani à la täna laseme nii ja nii mitu siga või põtra. Jahisaak on jahiga kaasnev, aga milliseks ta igal konkreetsel juhul kujuneb, on suuresti õnneasi. “Lasta võib viis, kümme või ka viisteist siga. Aga üks on kindel – enamik jahipäevi on tühjad,” sõnab Sepp. Tulemuslik on tema sõnul ehk iga viies jahipäev. Seetõttu on ka jahiaasta alguses praktiliselt võimatu öelda, kui palju loomi hooaja lõpuks kütitakse.

Samas on viimasel kolmel aastal Saaremaal igal hooajal kütitud ca 3000 metssiga ja tulemused on läinud tõusvas joones. Laugi selts küttis mullu veidi alla neljasaja sea, selle aasta jaanuari lõpu seisuga oli jahisaagiks saadud juba viissada siga. Loendusandmete järgi oli sigade arv 1992. aastal madalseisus, aga pärast seda on see hakanud tõusma ja eriti plahvatuslikult kasvanud viimastel aastatel.

Siin ongi teine küsimärk. Nii küttidele kui ametnikele.

“Me ei oska küll öelda, kust need loomad tulevad ja miks neid nii palju on,” tunnistab Laugi seltsi esimees. Küll aga on jahimeestel arvamus, et looduses on toimunud mingid meile veel arusaamatud muutused. Näiteks metssead on hakanud poegima tavapärasest pikema perioodi jooksul.

“Oma jahipiirkonnas oleme täheldanud, et seapõrsad on pisikesed ja kännis. See tähendab, et nad on sündinud suve teisel poolel. Nad on viletsad. Samuti oleme veebruaris küttinud paariaastaseid emiseid, kellel on sees mõnesentimeetrised looted. Need loomad oleksid poeginud suvel. See pole normaalne ja sealt ei tule ka elujõulist karja,” räägib Sepp.

Hundid ulukite tasakaalu ei paranda

Ta paneb siia kõrvale teadlaste arvamuse, et hundid peaksid Saaremaal ulukite tasakaalu parandama, aga paistab, et nii ei ole. “Me ei oska looduses toimuvat seletada reaalajas. Tagantjärele oskame küll hinnanguid anda, aga tuleb teha ka prognoose. Kas suunad on olnud õiged või valed, selgub alles teatud aja pärast,” tõdeb Sepp.

Mõne aasta eest võetud eesmärk ulukipopulatsioonide arvukuse vähendamiseks ei realiseeru ühe aastaga, samuti on jahipidamise mõju ulukite arvukusele piirkonniti erinev. “Me arvame, et Saaremaa on üks tervik, aga küttimisarvud näitavad, et ei ole. Need on paikkonniti üsna erinevad ja nende põhjal ei saa ilmtingimata väita, et väiksema kütitud ulukite arvuga piirkondade jahimehed on lorud,” selgitab Sepp. Ulukid paiknevad looduses ja liiguvad omatahtsi, lisaks mõjutavad jahipidamist maaomanikud. Jahimees ei küti seal, kus maaomanik ei luba või kus tal tekib inimestega konflikte.

Enamasti on kütid kohalike inimestega mõistlikult läbi saanud. Probleemid tekivad siis, kui ei suhelda. Ja see ei puuduta mitte ainult kohalikke inimesi, vaid ka riiki. Ulukiseire osakond toodab aastas ühe dokumendi ja sellega suhtlus jahimeestega põhimõtteliselt piirdubki. “Tundub, et riik on jahindusest pisut kaugele jäänud. Tema huvi peaks olema mitte ainult näpuga näidata. Me peaks koos otsima lahendusi, kuidas asju paremaks teha,” arvab Sepp.

Ehk on siin üheks lahenduseks märtsis kavandatud jahimeeste teabepäev, kus saarlased näeksid hea meelega ka neidsamu ametnikke, kes on siinse jahipidamise läbipaistvuse küsimärgi alla pannud.


Elektrooniline küttimiskaart

Kui jahinduse kohta üldse mingid andmed usaldusväärsed on, siis on see küttimisstatistika. Iga uluki kohta täidetakse jahiluba, kus on kirjas laskmise aeg, koht ja kes küttis.

Kui selle asjaga veidi edasi tegeleda, siis võiks Andrus Sepa arvates jõuda kõigile nähtava elektroonilise kaardini, kuhu kantakse kõik kütitud ulukid. Hundikaart on Saaremaal juba olemas, aga rakendus võiks olla kõikide ulukite kohta. Et n-ö reaalajas ilmuks kaardile punane täpp ja igaüks saaks jälgida, millal, kus ja missugune uluk on kütitud. See annaks Sepa hinnangul jahindusest palju õigema pildi, näitaks, kui palju on metsloomi ja kus nad elavad. Näiteks Kuressaare ümbrus oleks tema sõnul sellise kaardi peal üsna täpiline.

“Kui me jahimeestena suudaksime toimetada nii, et täpid tekivad kaardile nõnda, et keegi pole meid “tähele pannud”, siis oleks see kõige parem jahindus. Jahti ei saa pidada salaja, aga seda tuleks korraldada nii, et me inimesi võimalikult vähe häiriksime,” märkis Sepp.

Print Friendly, PDF & Email