Palju õnne meile kõigile! (1)

Vabariigi aastapäeval mõtlen ma alati oma vanaemale Roosile.

Vanaema oli sündinud 1906. aastal, esimese vabariigi ajal abiellunud ja abikaasaga oma kodutallu kolinud.

Aeg oli raske, põld kivine, talu kehval järjel. Kõigest oli puudus, aga vanaema ei rääkinud kunagi raskustest. Vanaema laulis meile üht laulu. Sõnad olid sellised:

Tüdruk künnab põllul, rätik valge,

poissi nähes tõuseb puna palge,

head tervist soovin sulle ikka,

täna olen Saaremaal!

Ja siis vanaema seletas, et see on laul lootusest. Tüdrukul on valge rätik ja ta on põllul ja taevas on sinine.

Kui ajad muutuma hakkasid, siis ilmus vanaema suurele lauale Kosta pilt. See tähendab Konstantin Pätsi. Ja vanaema peatus aeg-ajalt Kosta pildi ees ja laulis vabariigi hümni.

Ta ei saanud kunagi lõpuni laulda – alati hakkas nutma.

Tunnen vanaemast kohutavalt puudust. Ma igatsen neid hetki, kui istusime Andruse talu suures kambris – on õhtune aeg, vanaema istub kiiktoolis ja ütleb, et ärme paneme tuld põlema, peame hämarikku. Istume ja kuulda on ainult kella tiksumist ja kiiktooli sahinat. Ja ma tean, et vanaemal oli õigus. Pole mõtet raskustest rääkida ja pole mõtet kurta. Valu ja raskused kaovad ajaga meelest ära. Jääb oluline. Ja tähtis.

Ma sõidan homme, vabariigi aastapäeval, Kavandi kalmistule ja panen vanaema Roosi hauale küünla. Vanaisa hauale ikka ka, aga teda pole ma kunagi näinud. Ja siis sõidan Muhu saarele, Hellamaa kalmistule ja panen küünla oma ema vanemate hauale. Ja mõtlen tänuga: kui palju on minus neid.

Pärastlõunal sööme ema ja isaga torti. On ju sünnipäev! Palju õnne meile kõigile!

Piret Rauk, Kuressaare linnateatri direktor

Print Friendly, PDF & Email