Muusik, kes ei püsi pudeliski paigal

ARMASTAB MUUSIKAT: Silja Vipre suudab kitarrita olla üsna vähe aega. JANE PROSTANG MEIK: PIRET ELLI

ARMASTAB MUUSIKAT: Silja Vipre suudab kitarrita olla üsna vähe aega.
JANE PROSTANG
MEIK: PIRET ELLI

Oma esimese laulu salvestas Silja Vipre viieaastaselt, kui ta meremehest isa tõi koju mikrofoniga kassett­maki. Teemaks olid siis kiisud-kutsud, emme-issi, ent tõtt laulis tüdruk juba toona. Siis tuli pikk paus.

Hiljuti debüütplaadi “There’s No Lies” ehk “Pole valesid” üllitanud Silja sõnutsi jõudis teadmine, et muusika on ta suur armastus, talle kohale, kui ta sai 26. Ühel hommikul ärgates võttis ta kätte, sõitis onu juurde Pärnusse ja laenas tollelt esimese kitarri. “Kõik naersid, et täitsa lolliks läinud. Kui olin aga aastakese õppinud, siis enam ei naerdud,” meenutab ta.

Üks laulu-, üks pillitund

Pill selge, viis ta selle onule tagasi, sõitis ise Viljandisse ja ostis sealt päris oma kitarri. Kokkusattumusena ostis ta selle oma praeguse bändi trummari Kristo Joosepi käest, kes töötas toona Viljandi muusikapoes.

Silja tõdeb, et on võtnud ühe kitarritunni Tiit Pauluselt ja ühe laulutunni Pilvi Karu juures. Põhilised õpetajad olid aga raamatud ja internet. Tahtmist peab samuti palju olema. “Sõrmed olid katki ja verised, aga muudkui harjutasin.”

Lood hakkasid tulema iseenesest. Kohe, kui kolm esimest akordi olid selged, need tulema hakkasidki. Silja möönab, et tõsisemad lood ja sõnad võtsid küll aega. Just praegu on ta sealmaal, kus on kõige parem lugusid teha. “Kui häält teed, tead ka pillil, kuhu sõrmed panna.”

On nädalaid, kus Silja kirjutab 10 lugu, ja on kuid, kus ta ei kirjuta ühtegi. Kitarr peab alati kotist väljas olema. Kui kitarr on kotis, siis laule ei tule. Kitarrimäng on sõltuvus. Paariks tunniks päevas peab ta pilli kätte võtma. Uute lugudega pole lihtne. Ta tõdeb, et alati, kui hakkab proovi tegema, jääb see pooleli, sest peas ja käes sünnivad jälle uue loo fragmendid.

Just lugude kirjutamine talle meeldibki. Ja rõõmu sellest jagub: Siljal on tekkinud võimalus ka teistele muusikutele kirjutada. Näiteks pärinevad tema sulest Parvepoiste viie laulu tõlked ning koos Kaarel Orumäega tehti lugu Solistica tänavusele võitjale. “See ongi see, mida ma tahan teha – kirjutada ka teistele lugusid. Ma ei jõua elu sees neid kõiki ise laulda,” nendib ta.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email