Õige vastlapäev käib ikka priske hernesupiga

VASTLAPÄEVA HÕNG: Hõrgutava hernesupi valmimise juures oli ka kokaeriala teise kursuse õpilane Maarja Maripuu. RAUL VINNI

VASTLAPÄEVA HÕNG: Hõrgutava hernesupi valmimise juures oli ka kokaeriala teise kursuse õpilane Maarja Maripuu.
RAUL VINNI

Kes tahab vastlapäeval korralikku hernesuppi saada, peab ettevalmistustega alustama juba esmaspäeval. Ja valmis supp tasub kohe ära süüa, sest seistes see paremaks ei lähe.

Hernesuppi on keedetud ja söödud juba antiikajal. Seda on mainitud Aristophanese komöödias “Linnud” ja tol ajal müüdi Ateenas hernesuppi otse tänaval.

Eesti kultuuris on hernesupp koos seajalgadega traditsiooniline vastlatoit. Sealiha ja eriti seajalgade söömine eesti vastlakommetes on mälestus katoliku ajast. Algas ju vastlapäeva järel paastuaeg, mis kestis lihavõtteni.

Kunagise Rootsi impeeriumi aladel, sealhulgas Soomes, on tavaks süüa hernesuppi neljapäeviti. See komme pärineb samuti reformatsioonieelsest ajast, kui reede oli paastupäev. Hernesuppi serveeritakse seal sealiha ja sinepiga. Supp ise sisaldab sageli sibulat ja tüümiani ning majoraani. Kõrvale võib süüa näkileiba. Hernesupi järel süüakse tavaliselt pannkooke moosiga.

Kuressaare ametikooli õppeköögis vaaritatakse hernesuppi paar-kolm korda kuus. Selle nädala neljapäeval keetsid kokaõpilased õpetaja Halliki Väli käe all peaaegu traditsioonilist kuivatatud hernestest suppi suitsulihaga.

“Vanad eestlased kasutasid väga palju kaunvilju,” tegi õpetaja Väli kerge ekskursi kodumaise kulinaaria ajalukku. “Köögiviljade ja eriti kartulikasvatuse laienemisega kaunviljade osatähtsus aga vähenes. Enne seda tarvitati hernest, uba, läätsesid söögiks ikka palju rohkem.”

Hernes ise on üks tänuväärt taim. Ta ei vaja ülearu viljakat mulda ja teda on lihtne säilitada. Hilissuvel saab teda kasutada värskelt, hiljem kuivatatuna. Eriti hinnatud on herne kõrge taimne valgusisaldus − toorelt on hernes valku kuni 9% ja kuivatatult 22%. Siit ka ütlus “hernes on vaese mehe liha”.

Vanadel eestlastel polnud aega kogu aeg paja ääres passida ja leemekulpi liigutada. Seepärast läksid vesi, suitsukont, herned ja kruubid ühekorraga potti ning keedeti, kuni supp valmis. Nõndasamuti teeb õpetaja Väli suppi kodus. Õpilaste koolitööks mõeldud supitegu sai aga pisut teistsugune.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email