Maapoe kuningad (1)

Maal võib veel kohata niisugust anomaaliat nagu pood. Kui uurida, kuidas ta ümberkaudsete elanikega läbi saab, muutub anomaalia müsteeriumiks: niisugune kooslus peaks olema ammugi loomuliku otsa leidnud, aga siin ta on.

Kes ütles, et klient on kuningas, nägi kuningat kui institutsiooni, kes teeb, mis tahab, ja kel on alati õigus, vähemasti kuni ta on veel kuningas. Mittekuningaile tuleb harva meelde, et selle institutsiooni mõte ja kõige tähtsam rekvisiit on vastutus. Kuningas on keegi, kes vastutab oma valduse hea käekäigu, turvalisuse, jätkusuutlikkuse ja üleüldise olemasolu eest. Kui minna ühe maapoe kliendi juurde ja teatada talle seoses kodupoega niisugused tööülesanded, mõjub see vähemasti ootamatult.

Ootuspärane on, et “poeümbrised” käivad regulaarselt linnas, sest seal on töökoht või vähemalt töötukassa kontor. Olles juba linnas, on raske eirata asjaolu, et seal on rohkem, värskem, odavam ja nii edasi. Kui piisavalt tihe linnakäigurutiin on niikuinii olemas, on tavaline, et kõige vajamineva ostmine on sellega sünkroonitud ning kodulähedasse poodi tuleb minna alles puhul, kui midagi on ootamatult otsa saanud või millegi tarve ootamatult peale tuleb. Seega kirvega jagades: linn on rutiinsete ostude jaoks, maapood impulss­ostude jaoks.

Poodide poolt vaadates on see täpselt vastupidine sellele, milleks need poed mõeldud on. Linnapood, kus käib tuhandeid inimesi, on suhteliselt impulsikindel, sest tuhandete impulsid moodustavad üheskoos ühtlase mõnusa nügina, mis on sama, mis stabiilsus. Kümnete inimeste puhul nii ei ole, iga ostmatajätt ja lisaost on nädala eelarvest näha ja tekitab järgmise kaubatellimise ajaks mõttekoha, kas seda kaupa hakkab nüüd rohkem või vähem vaja minema või mis. Maapood vajab justament klientide stabiilsust ning kui see on, saab ta tõesti hakkama nii väheste klientidega, et seda nähes tekib anomaalia tunne.

Müüdid poe kohta

Ju vist ei oska inimesed poe moodi mõelda. Oleme harjunud poodidega, mille olemasolu, asukoht, kaubavalik, lahtiolekuajad ja hinnad on määratud kusagil kaugel ja mis on raiutud vähemalt silikaati. Me ei taju loomuldasa, et me koduümbruse pood on olemas otseselt tänu sellele, et meie ise ostame sealt vahel midagi, miska, kui me ei osta, siis ta lakkab olemast. Peab lausa mõtlema jääma, et tulla veel sügavamate seoste peale: pood on huvitatud sellest, et me sealt ostaksime, järelikult on ta valmis kaubavalikut ja lahtiolekuaegu meie huvidele kohandama. Pealtnäha mõjutu repliigivahetus “Kas teil Vanilla Ninja jäätist on?” – “Ei” –

jätab kliendile tõsikindla teadmise, et selles poes pole kunagi olnud ega saa kunagi olema Vanilla Ninja jäätist, ja et seda peabki jääma linnast ostma.

Tegelikult on poepidajal – kes, muide, on leti taga – võimalus seda järgmiseks nädalaks tellida. Lihtsalt tal oleks vaja teada, kas sama küsimus kõlab järgmisel ja ülejärgmisel nädalal ka. Seega, meil on üks osapool, kes ei tea, mida teine tegema hakkab, ja teine osapool, kes ei tea, mida esimene tegema hakkab, nad on ühes toas koos ja vaatavad teineteisele otsa.

Taevane armastus, nad võivad ju sealsamas kokku leppida, et Vanilla Ninja sõltuvust varustab edaspidi see pood ning et linnakäigu poenimekirjad saab nüüd ühe rea võrra lühemaks. Või siis selgeks teha, et see oli lihtsalt uitmõte ja vahet pole.

Nii võiks tegelikult saada paraja kotitäie asju, mille linnast toomise võtab pood enda peale ja ostmise klient enda peale. Maapoes saaks teha rutiinsed ostud ja linnas impulss­ostud. Taevas teab, et kui linnas ei pea terve nimekirja kaupade pärast siblima, on seal palju lihtsam käia.

Müüdid klientide kohta

Kui küsida keskmiselt inimeselt, mida ta järgmisel nädalal sööb, siis vastab ta, et pole aimugi. Pole ka teada, kust ta selle tundmata olluse ostab ja millal umbes. See kõik on küll teada, aga mitte küsitule endale. On väga inimlik, et iganädalasi või -päevaseid spontaanseid valikuid ei teadvustata endale, isegi kui need korduvad lõpmatult. Kui eneseteadvustamise vaev üle elada, saaks kindlaks kujunenud osa nädalasest ostunimekirjast kokku leppida. Muidugi jäävad ootamatused alles, nagu näiteks äkiline leivaisu, aga inimene käib ju regulaarselt linnas ja tema kott on nüüd kerge. Kui äkilisest leivaisust saab ajaga leivaharjumus, võib selle eksootilise artikli kodupoe nimekirja lisada.

Kui inimene siduda tavalise ostmisakti asemel nädalapikkuse leppega, võib tal tekkida ahistatuse tunne. Aga kui ma jään haigeks, aga kui tuleb pidu, aga kui ma näen linnas paremat pakkumist ega suuda end tagasi hoida? Selle puhuks on leiutatud vastutus. Kui poe hingeshoidmine on tähtis ja see tähtsus tunnetatud, ei tundu nädalapikkune lepe midagi ülekohtust. Isegi riski ülevõtmine poelt endale tundub mõistlik. Kui sellel nädalal ei tule vorsti ärasöömise momenti, läheb see hallitama eraisiku, mitte poe külmkapis, ja see on väikese poe jaoks tohutu vahe.

Et klient käituks oma kodupoega ennustatavalt, peab sellest talle kasu olema – heategevuslik klientuur ei ole jätkusuutlik. Isegi poe allesjätmise teadvustatud eesmärk ei ole jätkusuutlik, kui seda poodi tegelikult vaja ei ole. Et pood tahaks klientidele vastu tulla, peab see temale kasulik olema. Klientide hoidmine kahjumi või tasuta ületundide abil ei ole samuti jätkusuutlik.

Poe kasu peaks olema käes, kui tal on kaupa tellides kindlalt teada, mida ja kui palju temalt järgmisel nädalal ostetakse, ning seda teadaolevat on piisavalt.

Klient hindab valikuvabadust ja soodsust. Kodupood saab talle pakkuda valikuvabadust mitte kaupade valikuna poe riiulil, vaid tellimuste nimekirjas. Kuigi tellimuste nimekiri ei näe nii vapustav välja kui kaubariiul, mahub tellimuste nimekirja suurusjärkudes laiem valik kui ühtegi inimsilmaga haaratavasse riiulisse. Ning kas sa näe: mida rohkem tellimisvabadust realiseeritakse, seda suurem on poe käive. Soodsamat hinda saab pood pakkuda puhul, kui talle on teada, et kaup ostetakse ära, sest nii võib mädanemisriski juurdehindluse ära jätta.

Kui nüüd see Vanilla Ninja duo on terve see aeg teineteisele üle leti otsa vaadanud ning minuga üldjoontes nõus, mõtlevad nad muidugi, et kas see teine nüüd hakkab oma plaanidest rääkima või peaks ise alustama või mis. See on tõesti väga keeruline küsimus ja sellele siin vastust anda ei saa.

Oliver Parrest, Anseküla elanik

Print Friendly, PDF & Email