AKTIIVNE: Viinapoodide lahtiolekuaegade osas protesteerinud poodnik Minnus oli ka muidu aktiivne tegelane. Sellel fotol istub Saarte Kütisalk Loode tammikus asunud kohvikus Port Artur. August Minnus on paremalt esimene.
M. JAKOBSON/SAAREMAA MUUSEUM
Alkohol tekitab alati emotsioone. Kas siis tarbimisel või sellega seotud teemade üle vaidlemisel. Nii on see tänapäeval ja oli ka 90 aastat tagasi. Saaremaa maavolikogus vaieldi toona alkoholimüügi piirangute üle tuliselt.
Alkoholimüük pea 100 aastat tagasi sündinud Eesti Vabariigis polnudki väga lihtne. Tegelikult lubati alkoholi vabamüüki sisuliselt alles kaheksa aastat pärast vabariigi väljakuulutamist.
Kaua keelatud
Ajaloolane Küllo Arjakas kirjutab Postimehes, et kui 1914. aastal kehtestati I maailmasõja tingimustes kuiv seadus, siis 1917. aasta ilmarevolutsiooni käigus kadus alkoholi müügi üle igasugune kontroll.
Eestis sai viinajoomine hoo sisse Saksa okupatsiooni ajal, kui sakslased vahetasid kaasa toodud paremaid napse toidupoolise vastu.
Eesti riik kuulutati välja veebruaris 1918 ning puhkenud Vabadussõda tõi aasta hiljem kaasa ka alkoholimüügi lõbustus- ja majutuskohtades. Kergemad joogid olid küll vabamüügil, kuid viina ja piiritust sai vaid arstitähega. Kohe hakkas meeletult kasvama puskariajajate ja salaviina müügikohtade arv.
Ka toona oli avalik saladus, kust kangemat napsi althõlma hankida saab. Vastukaaluks elavnes aga ka karskusliikumine. 1920. aastal hakati Asutavas Kogus menetlema seadust, mille tulemusena rakendus alkoholi ostmisel tšekisüsteem.
Alkoholimüügi korraldamine anti kohalike omavalitsuste kätte. Sellega legaliseeris Asutav Kogu esimest korda pärast vabariigi sündi alkoholi tarvitamise.
1926. aastast kaotati tšekisüsteem ja alkohol läks vabamüüki. 1927. aastal sätiti riiklikult ka kohti, kus võis alkoholi müüa. Näiteks 100 meetri kaugusel kirikutest ja koolidest. Samas jäi lõplik otsustamine ikkagi omavalitsuse kätte.
Ainult suhupistega
Kahetasandilise omavalitsuse tingimustes oli Saaremaal alkoholimüügi üle otsustajaks seega maavolikogu. Otsustamine käis peamiselt ühe hoovaga –kaupluste lahtiolekuaja reguleerimisega, mis kutsus esile viinakaupmeeste proteste. Suuremad vaidlused peeti küll 1929. aastal, kuid ettepanekuid, et võiks üht-teist muuta, oli maavolikogule tehtud juba varemgi.
Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
viin on poliitika,
meie riigis ainult siis oled inimene kui ettevõtja või rikas-ilus,
ülejäänud jooge !
küsimus on tulevikus, kas tunned omal tulevikku või mitte,
ühiskonna kuvand on meil täiesti metsas
ka sopajoodik tuneb oma tulevikku, see on süsimust ja surm
ja mina mötlesi, et viinajoomine on metel vanem – juba tsaariaast!
Aga see artikkel pani nagu arvama, et kurikaelad on sakslased!
Kuid kui kenasti lugeda siis loed välja, et sakslased kasutasid meid rumalaid januseid just ää!
Loe ja hirnu – alkojoomine on sakslaste toodud – halloo – tobekirjanikud – mida need viinaköögid mõisate juures siis tsaari aegu tegid – aknapesuvedelikku või ?
Mõdu ja õlut tehti aga juba enne Lembitut !
Võiks rangem olla kl, perekonnas ka osadel sõltuvus ja see on piin kõrbvalolevatele isikutele.
Ärge kurat müüge joogistele inimestele alkoholi juurde.