Saaremaa omavalitsused on juba üle aasta pidanud ühinemisläbirääkimisi (loe: otsinud ühisosa) Kuressaare linna algatusel eesmärgiga moodustada Saare maakonna piires üks omavalitsus.
Eelmise aasta lõpuks sai Kuressaare algatatud ja Maavalitsuse vedamisel peetud arutelude tulemusel valmis maakonna ühinemislepingu projekt, millele pidid omavalitsused esitama oma täiendavad ettepanekud 2015. aasta lõpuks. Mitmed omavalitsused tegidki oma ettepanekud ühinemislepingusse, kuid kahjuks ei ole tänase päevani protsessi algatanud Kuressaare linnalt midagi tulnud. Pigem võib ajakirjandusest lugeda, et Kuressaare linn ei ole oma ühinemissoovis Saaremaa teiste omavalitsustega enam sugugi kindel.
Kuud jooksevad ja kõigile on teada fakt, et suvel on omavalitsustes puhkuste periood ning olulisi otsuseid valdade üleselt võimatu teha. Algne ajagraafik nägi ette, et Kuressaare linn kui teema tõstataja, teeb juba möödunud aasta novembrikuus kõigile valdadele korrektse ühinemisettepaneku. Ikka selleks, et vallad saaksid seejärel anda konkreetse vastuse, kas soovitakse ühineda või mitte, et läbirääkimiste laua taga tegeletaks tulevikule mõtlemise, mitte mineviku taganutmisega. Tänane venitamine arvestades riigi poolt veetava haldusreformi tähtaegadega, on muutmas kogu protsessi juhitamatuks ja suhteliselt masendavaks.
Oma ettepanekud ühinemislepingusse tegi ka Lääne-Saare vald, kuid kahjuks ei leidnud meie jaoks olulised ja põhjendustega ettepanekud tänu väikeste valdade juhtide vastupanule toetust, need hääletati maha. Eelkõige puudutab see osavaldade ja valimisringkondade arvu.
Me ei pea õigeks luua iga tänase valla piires osavalda. Tänased osavallad on eri suurusega ja eri võimekusega. Arvestades, et uue valla kesksesse juhtimisse läheb suurem osa eelarvest (haridus, sotsiaal, planeerimine, investeeringud), siis tekitada arusaamatu vahemoodustis osavallana, ei ole mõistlik. Soov, et piirkonna ametnik alluks ühelt pool osavalla vanemale ja teiselt poolt valdkondlikule juhtimisele, on segadust ja müra tekitav lähenemine. Meie selge arvamus on, et selleks, et ühinemisega kaasneks valla juhtimises kvaliteedi tõus, peame me piirkondlikust lähenemisest liikuma valdkondliku lähenemise poole.
Täna vajab iga väiksemgi valdkond spetsialiseerumist ning väikese osavalla vanemalt on ilmselgelt ülekohtune oodata super teadmistega ametnikku, kes valdab nii kommunaalmajandust, planeerimist, keskkonna temaatikat, sotsiaalsüsteemi, juriidilisi nüansse jne jne. Superinimeste aeg on möödas ning soov taasluua nn külanõukogusid, millel ei ole praktiliselt mingeid õigusi ega vahendeid, on arusaamatu. Loomulikult võib siin olla tegemist teatud sooviga säilitada endale oluline staatus. Kuid kas me ikka peaksime seda teed minema, et maksta kinni piirkonnas tulevasi ametnikke, kellele jääb kohustus pidada kõnesid ja kehitada õlgu, kui lahendamist vajab mõni sügavam valdkondlikke teadmisi vajav probleem. Osavaldade loomine tänaste omavalitsuste piirides on selgitatav vaid sooviga riikliku ühinemiskohustuse tingimustes säilitada tänane olukord.
Osavallad on õigustatud vaid juhul, kui sellega kaasneb ka spetsialistide aparaat, kes suudavad iseseisvalt võtta vastu otsuseid ning neid ka ellu viia. Seetõttu on meie nägemus osavaldadest rääkides kompromissina maksimaalselt 2 kuni 3 osavalda – Ida-Saare ja Lääne-Saare, äärmisel juhul ka Kuressaare osavald. Meie nägemus on siiski 1 Saaremaa = 1 omavalitsus osavaldadeta.
Leiame, et selleks, et Saaremaal tekiks üks ühtne vald, on õige minna ühe valmimisringkonnaga valimiste teed. Valimistel kandideerivad nimekirjad peavad suutma moodustada meeskonnad, kes katavad kõiki piirkondi ja samas suudavad mõelda edaspidi Saaremaa kui terviku peale. See tagab ka piirkonnale esindatuse, sest valimistel saavutab edu nimekiri, mis on laiapõhjaline ning lähtub kõigi piirkondade esindatusest.
Lisaks ei poolda me sätestada ühinemislepingus punkti, et oluliste otsuste vastuvõtmiseks on vaja ¾ volikogu häälte enamust. See seob tulevase volikogu ja vallavalitsuse käsist-jalust ning külmutab vajalikud reformid ja ümberkorraldused vähemalt 4 aastaks, kui mitte kauemaks.
Lääne-Saare vald peab tõsiselt kaaluma, kas on mõtet liituda moodustisega, mille juhtimisstruktuur on väga segane, külmutab kõikvõimalikud arengud ja mis ei anna pikemas perspektiivis oodatud efekti. Oleme arvamusel, et kui me ei suuda jõuda ühisele arusaamale korraga, siis tuleb seda teha mitmes etapis. Seetõttu teeb Lääne-Saare vallavalitsus volikogule ettepaneku asuda konsultatsioone pidama lähimate naabritega nagu näiteks Pihtla, Salme, Torgu ja miks mitte ka Kuressaare linnaga, et moodustada vaheetapina suurem Lääne-Saare vald. Antud piirkond on oma loogikalt üks toimepiirkond (elu- ja töökohtade poolest) ning siin on lootust saada kiirem ja parem tulemus tulevikku vaatava suurema omavalitsuse loomiseks.
Andres Tinno
Lääne-Saare vallavanem
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Siia sobiks tänase lugejaküsitluse vastuse kolmas variant, mida paraku pakutud polnud: kui asi on vallavalitsustes, siis kindlasti jah (nemad ju otsustavad), aga kui tavakodanike (eriti ääremaade omade) arvamus loeks, siis ilmselt mitte.
Vähemalt ei keeruta, ütleb välja ja põhjendab
Millised on Lääne-Saare valla arengud peale miljoni euroga vanadekodu ostmise? Ümmargune null. Vana Kaarma vald oleks omadega täpselt sama kaugel.
niiet saaremaast saab lääne-saaremaa vald ja vallavanemast Lääne-Saare kuberner??
…ja ülejäänud “artistid” jäävad ka alles ja ka “uute tiitlitega”…
I Mis on ühinemisläbirääkimiste mõte?
Jah, see on “ühisosa otsimine”, ilma et seda peaks üldse mainima – omavalitsuste esindajad tulevad kokku, panevad lauale omavalitsuste arengukavad ja hakkavad võrdlema arengustrateegiaid arengukavade elluviimiseks. Kui arengustrateegiad kattuvad, siis võib mõelda lühinemise peale ja konkreetsed plaanid ühinemislepingusse kirjutada. Nii lihtne on see teoorias ja nii seda asja ka algselt deklareeriti — Omavalitsuste ühinemisläbirääkimised on vabatahtlik protsess ning iga omavalitsus teeb oma otsused iseseisvalt oma elanike ja maakonna kui terviku arengu huvides. Palju keerulisemaks läheb asi siis, kui laua taga on rohkem, kui kaks osapoolt ja väga keeruliseks läheb asi siis, kui ühinemisplaane peetakse terve maakonna mastaabis. Seda eriti siis, kui “maakonna kui terviku arengu huvides” on lihtsalt sõnakõlks, kuna maakonna arengukava on lihtsalt üks mittekedagihuvitav kaust kuskil riiulis tolmu korjamas. Keeruline asi hakkabki venima, eriti kui seda asja ise veelgi keerulisemaks aetakse või hoopis asendustegevusega tegelema hakatakse.
Aeg ei seisa aga paigal – ühinemisega seotud seadusi on muudetud mitu korda näiteks ajahetkest, kui 2012 aastal Valjalas oli see esimene Saaremaa arengukonverents “Üks saar – üks omavalitsus”, kust kogu see JAMA alguse sai. Siis oli näiteks sääduses selline klausel, et kui üks osapool keeldub läbirääkimistel osalemast, on ka ühinemisläbirääkimised lõppenud. Hiiumaal ühinesid kaks omavalitsust vist alles seitsmendal katsel. Mis sest välja tuli, on iseasi aga niikui keegi ütles EI, siis oli see ka automaatselt LÕPP.
II Kui Kuressaare oleks 2012 aastal teinud kõigile Saaremaa omavalitsustele ametliku ühinemisettepaneku, siis oleks see protsess lõppenud väga kiiresti Muhu ja Pöide EI tõttu. Edasi pidanuks Kuressaare tegema ühinemisettepaneku kõigile teistele omavalitsustele välja arvatud Muhu ja Pöide. Kui siis mingi teine …
See seadusepunkt on nüüdseks küll ära muudetud aga muudetud on ka paljusid teisi asju. Nüüd on lubatud näiteks omavalitsusel osaleda ka mitmetel ühinemisläbirääkimistel korraga. Näiteks Salme vald saab üheaegselt pidada läbirääkimisi ainult Torguga ühinemiseks ja ka ainult Lääne-Saarega ühinemiseks aga siiani ei ole võimalikud sellised ühinemisläbirääkimised, mille tulemusena tekiks mitu omavalitsust (nt ei ole võimalikud sellised ühinemisläbirääkimised, kus kõik Saaremaa vallad arutavad, et õige oleks Saaremal üks omavalitsus Kuressaare linnana ja üks või mitu suurt maaomavalitsust vallana. Arutada seda muidugi võib aga see on kohvilaud, mitte ühinemisläbirääkimised seaduse mõttes).
Just sellise jama pärast need praegused “läbirääkimised” ei ole algusest peale olnud ühinemisläbirääkimised seaduses sätestatud omavalitsuste ühinemisläbirääkimiste mõttes. Et asjaga saaks edasi minna nii, et 2014 aasta 22 maist tänase päevani tehtud “töö” ei läheks raisku, ongi ainus võimalus, et Kuressaare linn teeb nüüd korrektse ühinemisettapaneku kõigile Saaremaa omavalitsustele, mis on loogiline järg “Teha ettepanek Lümanda, Kaarma, Kihelkonna, Kärla, Laimjala, Leisi, Pihtla, Pöide, Mustjala, Muhu, Orissaare, Salme, Torgu, Valjala ja Ruhnu omavalitsusele läbirääkimiste alustamiseks ja võimaliku ühisosa leidmiseks seades eesmärgiks moodustada Saare maakonnas üks omavalitsus.” Seadus lubab nüüd ka mitut kihlust korraga — Lääne-Saare võib läbirääkimisi alustada kellega tahes.
Ma ei saa aru, mis on viga sellel tekstil, mida kirjutan kolmandaks — kommentaarium lihtsalt ei võta seda teksti vastu ja midagi pahasti ka ei ütle.
IV Pikk jutt, ….. jutt!
Lühidalt on olukord selline:
“Mis riid sul eile prutaga oli?” küsib üks sõber teiselt.
“Ah, teemaks see, kas abiellume kevadel või sügisel, plika tahab kevadel abielluda…”
“Sina tahad sügisel?”
“Ei, ei! Mina ei taha üldse enam abielluda, veel vähem selle eidega!!!”
PS. Andres Tinno kirjutise viimane lõik on kavala sõnastusega — liitumine, mitte
ühinemine!!!Enne Kä-Lü-Ka Lääne-Saareks ühinemist pidas Jaanika Tiitson väga vajalikuks toonitatda, mis vahe on neil kahel asjal:
”Üks Saar: Kas kõik minu eest või mina kõigi eest?”
”…Kõige aluseks on lähtekohad
1. Omavalitsused ÜHINEVAD, mitte ei liitu. Sisuline vahe on selles, et liitumise korral koonduvad ülejäänud omavalitsused ühe juurde ja jääb tunne, nagu see üks neelaks teised alla. Ühinemise korral luuakse aga uus juriidiline isik, uus vald ilma eelneva taagata ning praegused omavalitsused ühinevad sellega puhtalt lehelt.
2. Ühinemine ei saa sündida üleöö, see on pikaajaline protsess, mille eesmärk ei saa olla mitte mehaaniline liitmine, vaid uus sisuline kvaliteet. Praktiline tegevus, nt kõigi KOV-ide seadusandlusest ülevaate saamine ja nende baasilt uute, ühiste loomine kõigis valdkondades on aeganõudev töö. Seda tuleb teha põhjalikult, inimesi kaasates ja hästi, mitte kiirustades. …”
Pole vahet, kes on “pruut”, kes “peika” ja kes “sõber” — nii Kuressaare, kui ka Lääne-Saare on meelsasti nõus naabreid allaneelama.
PPS. Püüan III punkti uuesti kirjutada lihtsama sõnastusega. Praeguse ühinemisläbirääkimise puhul on vahetusse läinud eesmärk ja vahend ning see oli selge juba 2015 aasta mai kuus, kui Taavi Kurisoo tutvustas ühinemisläbirääkimiste eesmärke, ehk täpsemalt: “Tegemist on Saaremaa kui terviku valdkondliku arengu kokkuleppega mida peaks tegema ka ilma ühinemiseta.”
Saaremaa kui terviku valdkondliku arengu kokkulepe on maakonna arengukava. Esmalt tuleb see asi kokku leppida hoopis teisiti ja alles siis saab vaadata, kas strateegiliselt selle elluviimiseks sobiv vahend on ühinemine ehk see, millest kirjutasin punktis I.