SUUR MAA, SUURED ASJAD: Isamaaline motivatsioonikõne (3)

“Mina annan oma hääle ikka sulle, Isamaa!” laulis Ivo Linna 1992. aasta riigikogu valimistel kuulsat reklaamlaulu. Loosung “Plats puhtaks!” toimis. Mart Laarist sai peaminister, Eesti riigilaev asutas end valusate, aga vajalike reformide tuules läände pöörama, üldisemateks sihtideks demokraatlikud põhivabadused ja õigusriik.

Seda kõike on ju kena meenutada. Kalle Muuli auhinnatud raamat “Isamaa tagatuba” on seni ilmselt parim ülevaade sellest, mis toona kulisside taga aset leidis. Olime värskelt taasiseseisvunud, lubasime süüa kartulikoori ja ülekantud tähenduses sõimegi, sest kaubandusvõrgus haigutas tühjus. Suhkrut ja kohvi õnnestus saada vaid kõva valuuta eest. Igaühel seda taskus polnud. Oli raske, aga paljugi tehti vaba Eesti nimel.

Sel nädalal on jälle palju küsitud, kus on siis nüüd meie toonane üksmeel. Ma ei arva, et see peaks väljenduma häältes tänasele IRL-ile, aga hämmastav on ikkagi, kuidas see erakond enam kuidagi ei suuda rahvuslikke konservatiive senisel moel ühendada.

Tõsi, neil on endiselt lojaalsed valijad, kellel lihtsalt pole kuhugi mujale minna. Kes hoiavad enda sees 1990-ndate alguse väärtushinnanguid, kiruvad, aga annavad ikka hääle IRL-ile, hoides erakonda üle künnise. Kui nad üldse veel valimas käivad.

IRL sai endale suvel uue esimehe, Margus Tsahkna, kellelt erakond ja valijad ootavad justkui maagilist äratussõnumit. Ja nädalavahetusel peetud visioonikonverentsil “Isamaa 2.0” püüdis Tsahkna oma kõnega seda anda.

Politoloog Tõnis Saarts ütles selle, praeguseks üsna palju tsiteeritud ja analüüsitud ülesastumise kohta väga tabavalt: motivatsioonikõne. Vähemasti oli see eesmärk, sest igaüks, kes vähegi demograafiast midagi taipab ja kalkulaatorit kasutada oskab, saab “kahe miljoni eestlase” kontseptsiooni lõdvalt põhja lasta.

Vaatlejad on märkinud: IRL on nagu kits kahe heinakuhja vahel. Ühel pool järjest radikaalsem rahvuslus, mida esindab EKRE, teisel pool midagi, mida võiks pidada lausliberaalsuseks. Keskpõrandale on isegi välja mõeldud termin “avatud rahvuslus”, aga esialgu tundub, et selle sisuga täitmine on sarnane ametnikutööga kultussarjas “Jah, härra minister!” – kisa palju, villa vähe. Vahe on selles, et kui nood ametnikud taotlevadki seda olukorda, siis Tsahkna üritab seda rahvuslikku koosmeelt tõepoolest (taas)leida.

Üleminekuaja kuldsest pärandist tuleks üle võtta sõnumi lihtsus ja inimlikkus. IRL-i tuumikvalija armastab Eestit, vaba Eestit. Ta kahtlemata kaitseb kodu, kuid vägivaldne võõraviha pole talle omane. Ja talle meeldib endiselt teha tegusid Eesti heaks – kusjuures ta on endiselt valmis ise kaasa lööma. Tegusid, teise sõnaga reforme, takistab aga riigi killustumine vürstiriigikesteks ja kohutav ülereguleeritus. IRL peaks palehigis võitlema selle nimel, et õigusriigist ei saaks paragrahviriik – kuid just sinna oleme praegu libisemas.

Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et “Isamaa 2.0” kontseptsioonist tulenevate tegevuste tagant paistavad hoopis liiga tugevasti välja poliittehnoloogilised kõrvad. IRL on poliitilise pragmatismi rada käia juba üritanud. Elu on näidanud, tulu neile sellest ei tõuse. Üksnes valimiskulu.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email