KÕNE IFFILE: Räägime Iffiga alanud aasta töödest-tegemistest        

Suurematest sündmustest on kõigepealt jaanuari lõpus kavas sõita koos Antti Kammistega Saksamaale Bonni, sealsetele eestlastele laulma. Veebruaris on ees ootamas reis Austraa­liasse, kus teeme koos härra Kammistega kuus-seitse kontserti. Need toimuvad kõik erinevates linnades – just nendes linnades, kus on meid ootamas kõige rohkem eestlasi. See on selles mõttes täitsa töine reis, et pikad vahemaad tuleb katta lennukitega lennates. Seekord känguruid ja koaalasid silitada vist eriti ei õnnestu.

Kuna lähen Austraaliasse aga kolmandat korda ja olen seda maad varem näinud, siis ma tean, kui ilus seal on. Seal on praegu tõeline südasuvi – kohati on sooja üle kolmekümne kraadi. Poolest märtsist ootab mind ees 20-päevane reis Ameerikasse koos Juku-Kalle Raidi ja Marek Reinaasaga. Ega ma asjast veel suuremat tea, kui et läheme tegema televärki, sõidame läbi viie osariigi, külastame keskusi, festivale ja muusikapäevi. Sellest tuleb üsna seikluslik kava.

Siis on sel aastal ees ootamas tavalised tööd. Pean silmas seda laulmisevärki, mis ei näita vaibumise märke. Juba on pakutud tööd ka novembris ja detsembris.

5. märtsil toimub Eesti Laulu finaali kontsert. Meid koos Maarja-Liisiga paluti sinna laulma “Kaelakee häält”, kuna sellest saab 20 aastat, kui käisime seda Oslos esitamas. Sõnad on mul loomulikult meeles. Olen ju seda ka hiljem laulnud. See on üks neist lugudest, mis tuleb lausa “une pealt”. Kas Eurovisionil käimine just elu suurim saavutus oli, aga see oli väga kihvt kogemus. Ja sealne lava oli kindlasti suurim nendest, kus elus esinenud olen.

Raadiotöö käib mul kogu aeg – mürinaga lähevad edasi nii “Miniturniir” kui ka “Mnemoturniir”.

Otsest teletööd, midagi sellist nagu “Laula mu laulu” ma küll ette ei näe. See oli otseselt mu elukutsega seotud saade, aga igasugused lõbusad ajaviitesaated ja telemängud jäägu ikka noorematele. Ma ei taha hädaldada, et “mis mina, vana, nüüd enam”, aga pildiliselt on ka ilusam, kui noored möllavad, tuli silmis.

Loomulikult, kui kutsutakse mõnda saatesse mingit laulu laulma, siis miks mitte.

Suvel pole mul küll mingisugust tuuri ette näha, aga kaks märgilise tähendusega kontserti koos Tõnis Mägiga on küll, üks Käsmus ja teine Tartus. Meenutamaks 20 aasta möödumist        tuurist, mis me tegime koos Jaak Joalaga. Me ei laula seal muidugi täpselt sama repertuaari, mis 20 aastat tagasi, aga puudutame neid vanu lugusid ka. See on asi, mille nimel tuleb nüüd natuke vaeva näha – kava välja mõelda ja proovi teha, et kõik kõlaks hästi.

Töö vähesuse üle ma küll kurta ei saa, aga eks mul ole ka suur anne jätta endast väga tööka inimese mulje. Et küll on tubli poiss, ei tea, kuidas ta jaksab. Mis seal jaksata? Kuna minu töö käib enamasti nädalalõppudel, jagub mul aega, kus ma ei pea midagi tegema ning võin elada laisa inimese elu. Sel ajal ma siiski ei vedele ega sülita lakke, vaid toimetan kodus Muhus. Nüüd on üle tüki aja jälle tõeline talv kätte jõudnud. Kuidas Muhus lood on, ma oma silmaga näinud veel ei ole, kuna mul on parasjagu töönädal. Seda, et lund on seal päris kõvasti, ma tean – olen oma naabrimehele helistanud. Õnneks on meil tore kopamees Indrek, kes ajab meil igal talvel tee väravani lahti.

Kui  praegu Muhus oleksin, küllap ma siis palehigis vehiks lumelabidaga.

Mulle see töö tegelikult meeldib. Kui järgmine tuisk järgmiseks hommikuks katab need lahtiaetud rajad aga täpselt samamoodi kinni ning kui lund on nii palju, et pead seda iga päev tonnide kaupa ühest kohast teise ajama, siis, kuramus, tüütab lõpuks ära.

Pean siiski tunnistama, et kui seda tööd on mõõdukalt, siis mulle väga meeldib. Kuigi laulmine ei ole mingi lillerdamine – trillallaa ja raha muudkui tuleb –, vaid raske füüsiline töö, aga kui palju ma siin mandril olles end füüsiliselt liigutan? Ei liiguta üldse. Kui aga maale tulen, ei malda ma toas vahtida ja telekat vaadata, vaid tahan õues olla. Talvel, kui lund on, ajan teid lahti, suusatan või jalutan – “värske õhu mürgitust” ma ei pelga, vaid ootan.

Print Friendly, PDF & Email