Metsakülad on metsaga, üks neist järvede ja merega

KUTSUB UUDISTAMA: RMK loodushoiuosakonna teabespetsialist Kadri Kullapere näitab, et Harilaiu matkarada saab alguse Metsaküla parkimisplatsilt. TAMBET ALLIK

KUTSUB UUDISTAMA: RMK loodushoiuosakonna teabespetsialist Kadri Kullapere näitab, et Harilaiu matkarada saab alguse Metsaküla parkimisplatsilt.
TAMBET ALLIK

Metsakülasid on Saaremaal kolm – Pihtla, Kihelkonna ja Lääne-Saare vallas. Kõik nad on mõneti sarnased, aga samas ka erinevad. Sarnased on nad kasvõi elanike arvu poolest, ametlikult elab igas külas üks inimene.

Vana-aasta eelviimasel päeval võtame eesmärgiks sõita Lääne-Saare valla Metsakülla. Oma kunagist koduküla on nõus tutvustama ammune Kuressaare elanik Vello Varik. “Ma olin poisike, kui sealt ära kolisime. Isa ehitas linna maja. Kooliteed alustasin Kuressaares,” võtab Vello jutuotsa üles.

Kuressaare–Võhma maantee ääres, mõni kilomeeter pärast Hakjala küla annab teeveerde pandud viit teada, et olemegi päral. “Lussu metsavahimajas elab küla ainus pere,” juhatab Vello meid õigele teeotsale.

Ilus elamu, korras hoov, kus mitu pilkupüüdvat kõrvalhoonet ja klähviv koer. Elutoas uudistab kaks poissi jõulukuuse juures seistes külalisi. “Need on meie lapselapsed. Elavad Kuressaares, jõuludeks tulid maale,” selgitab pereema.

Linnapoistele maal vanavanemate juures meeldib. Jõuluvana on neil juba külas käinud. Kingitustest tunnevad mehehakatised rõõmu. “Vaata kui tore, teeme siit ühe jõuluteemalise pildi,” meelitab fotograaf Irina Mägi poisse. Tristen Nurja ja Chris Kerson pole vastu.

“Näete, Koit jõudiski juba koju,” teatab perenaine. Hoovis on peremees Koit Kerson ja üle pika aja sünnikülla tulnud Vello Varik jutule saanud. Vello seletab nüüdsele Lussu peremehele, kus asus toona üks või teine talu.

Koit Kerson tuli Metsakülla aastaid tagasi Haapsalust. Vahetas politseinikumundri metsavahi vormi vastu. Selles ametis ei saanud Läänemaal sündinud-kasvanud mees aga kuigi kaua olla. “Nüüd majandavad omanikud oma metsa ise. Mina sain tööd turbarabas. Ettevõte on MV Turvas. Saaremaalt viiakse turvast põhiliselt Hollandisse,” saame Koidult teada. Metsakülas elades Koit Kerson igavust ei tunne. Talle meeldib näiteks jahil käia.

Kuidas nende metssigadega siis lood on? Räägitakse, et metsanotsud on viimastel kuudel üles tuhninud nii aiamaid, metsaaluseid kui ka teepervi. “Metsad on maha võetud. Sigadel pole enam kusagil olla. Siis ei olegi midagi imestada, kui lähevad Kuressaare golfiväljakule tuhnima. Kahju, et metsavahte enam pole, nüüd on metsades kord käest ära,” hindab jahimees olukorda.

Kui Koit Kerson maja korda tegi, siis märkas ta söega seinale kirjutatud aastaarvu 1938. “Vahepeal on see maja vist põlenudki. Järeldan seda sellest, et aknaääred olid söestunud,” räägib peremees.

Vana majaraamatki on peremehel alles. Selles on kõikide inimeste nimed, kes kunagi Lussu metsavahimajas elanud. Naise kosis Läänemaa mees Võhma külast.

“Siin on hea rahulik elada. Majapidamises on enam-vähem kõik vajalikud asjad olemas. Tõrise ja Tõru külaga peame koos jaanipäeva. Meil on kolme küla peale üks külavanem, Triin Arva. Omavahel ikka suhtleme,” selgitab Lussu peremees.

Sõdurite püssikuulide eest voodi alla varjule

Vello Varik, Oti talu perepoeg tuli ilmale suure sõja ajal. Kuigi Metsakülas lahinguid ei peetud, paugutati püsse siingi. Saksa sõdurid tulistasid 1944. aasta septembris leekkuule ka Oti talu poole. Õnneks maja põlema ei läinud.

“Olin seitsmekuune ja ise ma neid aegu ei saagi mäletada, aga ema räägitust on meeles, et meie tallu oli tulnud kolm Saksa sõdurit. Jalgrattad olid nad värava taha jätnud ja ise tuppa tulnud. Mida nad tahtsid, ei tea, aga samal ajal olid külapoisid nende rattad ära ajanud. Sakslased jäid jalameesteks. Vihaga võtnud nad relvad ja hakanud maja pihta laskma. Õnneks keegi pihta ei saanud. Meie emaga olime voodi alla varjunud,” meenutab Vello ema käest kuuldut.

Sellest ajast on Vellol ka üks “konkreetne asitõend”. Isa pilt, mis raamituna seinal rippus, sai tabamuse. Praegu on kuuliauguga foto Vello Kuressaare kodu seinal.

Koduküla talude nimed on Vellol meeles: Metsa, Kuusiku, Erase, Lussu, Ränga ja isatalu Oti. Pärast sõda olevat Metsaküla ümbruse metsades tegutsenud Saaremaa kardetuim metsavend Ilp. “Ükskord tulid julgeolekumehed meile ja küsisid isa järele. Ehmusin ja vastasin, et isa on metsas. Nemad tundsid huvi, mida ta seal teeb. Millegipärast ütlesin, et ehitab maja. Neile sellest piisas. Metsast leidsid nad karjapoisi, kes lehmi karjatas. Küsitud siis temagi käest minu isa asukohta. Poiss vastanud, et peremees künnab Tõrise külas põldu. Nii see tegelikult oligi. KGB mehi see vastus ei rahuldunud ja eks nad olid siis poissi kõvasti nüpeldanud,” on Vellol võõraste meeste talus käimine hästi meeles.

Nüüd on küla tühjaks jäänud. Kunagise külaelaniku arvates pole sellel paigal erilist perspektiivi. “Metsa siin ju on, aga ainult see ei toida,” hindab Vello Varik tänapäevast seisu.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email