Jutustusi kodumaa ajaloost – seamajad Ruhnu saarel

Juba vanal ajal oli ruhnurootslastel tavaks, et sigadele ehitati saarel omaette majad.

TERE ISE KA! Perenaine Hollingeri seamaja juures seaga tõtt vaatamas, aastal 1935. HENRY LARSSON, TÄRNA

TERE ISE KA! Perenaine Hollingeri seamaja juures seaga tõtt vaatamas, aastal 1935.
HENRY LARSSON, TÄRNA

Arvatavasti ei olnud olemasolevates lautades piisavalt ruumi. Samuti võis oluline olla tõsiasi, et sigu peeti alalises alatoitluses, mistõttu ei juletud neid teiste koduloomade-lindudega kokku panna. Ühtlasi, nagu allpool selgub, hoiti sigu vabapidamisel ja süüa pidid nood endale enamasti ise otsima.

Eesti muuseumide muis.ee veebikeskkonnast võib leida teisigi kohti, kus sigadele omaette elamine ehitati, üldlevinud see aga arvatavasti polnud.

Kahe osakonnaga laudad

Ruhnu seamajad olid sigade kohta ühed uhked ehitised, kahe või kolme uksega, ning sinna pidi ka inimene sisse mahtuma. Ferdinand Leinbock – etnograaf ja hilisem Eesti Rahva Muuseumi (ERM) direktor, pärast nimevahetust Ferdinand Linnus – kirjutab oma 1924. aasta reisiaruandes Ruhnu kohta (käsikiri Saaremaa muuseumis): Sealaudad on omaette ehitused, jämedatest palkidest, kaheks osakonnaks jagatud, kummalgi oma uks.

ERM-is on tallel Ruhnu saare Bergsi talu seamaja joonised, üles joonistatud kunstiinstituudi üliõpilaste poolt Leila Pärtelpoja juhendamisel. Nende jooniste järgi oli too seamaja kolme ruumiga, eraldi ruumid olid arvatavasti suguloomade ja põrsaste jaoks.

Sigade pidamise kohta kirjutab Leinbock järgmist:

Sigu peetakse Ruhnus väga palju, 10–20 tükki pere kohta, toidetakse selle eest aga väga viletsasti. Suvi läbi on nad täiesti oma pead, elavad metsas ja muutuvad vahel päris metsikuks, nii et neid sügisel püüdma ja väevõimuga kodu tooma peab.

Samuti kirjutab ta, et Ruhnu siga on väga metsiku välimusega: must, pikk ja kõhn, pika ninaga, pikkade püstiseisvate harjastega ja väga visa kasvuga. Nägin härra Brakmanni juures ühte kaheaastast Ruhnu tõugu siga ja selle kõrval 1/2 aasta vanust Saaremaalt toodud põrsast. Mõlemad olid päris ühesuurused, kuigi neid ühtlaselt oli toidetud.

Viimastel aastatel olla Leinbocki andmeil ostetud ja saarele toodud ka paremaid “seasorte”. Enamus on siiski veel kohalikku tõugu, mida ruhnulased eelistavad eriti tema pika harjase tõttu. Viimast tarvitatakse peaharjade tegemisel, kui ka igasugu nahaõmblimise tööde juures niiditeritamiseks. (—) Tapetakse sigu 3–4-aastastena. Pekki saab neist väga vähe.

Kaarel Lauk

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email