Mida Tolkien teeks? (2)

Kui Gandalf koos Balrogiga Durini sillalt kuristikku kadus, põgenesid ülejäänud vennaskonna liikmed haldjate metsa Lothlorieni. Kes on asjaoludega lähemalt kursis, teab, et läbirääkimised metsa turvaalasse pääsemiseks kestsid kaunis pikalt. Lõpuks siiski pääseti ja edasi läks reisiseltskonnal võrdlemisi hästi. Võrdlemisi.

Huvitav, mis neil haldjatel siis oli? Kuigi on hästi teada, et Tolkieni haldjad pole mingid inglid (mitte et tema inglid oleksid olnud mingid kloostrikooli õpilased), jääb ikkagi küsimus, kas siis väikese põgenikegrupi majutamiseks peab ingel olema. Noh jah, kui tahta, võib aru saada küll: lothlorienlased elasid rahulikult omaenda kujundatud metsas, toimetavad natuke uimaselt oma igapäevaseid asju ega märka üldse, et nad on kuidagi kahvatud, sest kõik teised ümberringi on samasugused – ja ühtäkki tulevad lõõtsutades mingid hirmsad, mitte liiga viisakad, imelikku värvi ja imelikest kohtadest karvased mehed ning nõuavad igasuguseid asju. Esimene reaktsioon ei ole kindlasti nende nõudmisi rahuldama tormata. Meie kangelaste ja Keskmaa õnneks on peale esimese reaktsiooni olemas ka teine, mis tuleb pärast asja üle arutamist.

Kirju pilt

Tähelepanelik lugeja märkab kindlasti sarnasust Eestimaa ja pagulastekriisiga. Igaks juhuks olgu täpsustatud, et eestlased passivad haldjateks mitte kõigist muudest rahvastest igas mõttes üle olles, vaid omalaadse uimasuse ja kahvatu jume poolest. Ja pagulased Sõrmuse vennaskonnaks mitte sellepärast, et neil on Rühkija, vaid sellepärast, et neil on aus vajadus end päästa ning et nad on samal ajal kuidagi imelikud – vist võõralt maalt või midagi. Ju avaldasid haldjad läbirääkimiste käigus igasuguseid põnevaid arvamusi sest asjast, ning kus siis minagi jään.

Hädalisi aidata on okei, nagu näha “Jõulutunnelist”, koerte varjupaigast ja teistest rõõmustavatest näidetest. Aga lubada oma haldjametsa igaüht, kes mühatab “häda on”, see võib lõppeda väga valesti. Kas ja kus on tasakaal? Kas Eestimaale mahub teistsuguseid, mitte just viisakaid, erinevaid ja imelikest kohtadest karvaseid hädalisi nii palju, et nad ei mõjuta meie elu üleüldse? Kas me saame hakkama mõjuga, mis on märgatav, kuid mitte kahjulik? Aga kahjuliku mõjuga, mis pole riigi mastaabis sisuline? Kuidas tundub riigi ülevõtmiskatse?

Selles, kui suurt kogumõju oleme valmis taluma, ei ole inimesed (või minugi poolest haldjad) omavahel kokku leppinud. Kelle esivanemate seas on rehepappe, võtavad tulevikku rahuliku teadmisega, et nad saavad hakkama ükskõik millises Eestis; sõbralik Eesti on ilmselt valmis mõistlikuks ebameeldivuste hulgaks, vihased kodukaitsjad arvavad, et ainuüksi teistsuguste kohalolu on juba talumatu.

Kui peakski juhtuma, et kaks inimest (või minugi poolest haldjat) on nõus ühesuuruse mõjuga, lahknevad nende arvamused ikkagi selles, kui suur võõraste hulk selle mõju esile kutsub. Pessimistid usuvad, et hüperaktiivsete kurjategijatena suudavad võõrad juba väikese koosseisuga palju kurja teha: nende arutu vägistamise, peksmise, pommipanemise ja üleüldise inetuse tung on hästi teada või hästi varjatud. Optimistid usuvad, et põgenikud on rahumeelsed.

Nende kahe oletuse varieeruvused korraga – esiteks, kui suure mõjuga tuleme toime, ja teiseks, kui palju pagulasi selle mõju esile kutsub – teevad pildi nii kirjuks, et isegi vaidlejad ise ei tea, kus nad oma oletustega on. Ammugi siis, kus on need, kes nendele vastu vaidlevad. Reaalsetes vaidlustes polegi vastakuti ülalmainitud oletusi toetavad faktid või argumendid, vaid üpriski lihtsakoelised, aga seda tugevamad emotsioonid, sekka üksikud faktoidid, mis pärinevad kahtlastest allikatest ja puutuvad asjasse ainult nurgeti.

Suur edumaa

Ja nii polegi imestada, kui dialoogi ei toimu ning oma emotsioonikaaslaste ringist väljapoole ei olda üldse nõus mõtlema, või kui, siis ainult uusi sõimusõnu. Pole vist liialdus, et meie natuke üle 500 põgeniku ei suudaks kuidagi nii palju kurja teha, kui me ise üksteisele oleme teinud ainuüksi nende üle kraageldes. Mida kauem ja hingestatumalt vaidleme, seda enam edu kasvatame.

Võib ka arvudega: kui üksainus protsent eestlastest on valmis inetu kommentaariga kellegi päeva ära rikkuma, et oma esteetikat ja eetikat kõrgel hoida, on neid päevarikkujaid 13 000. Kui omakorda ainus protsent neist on nõus kodumaa turvalisuse asjus kellelegi peksa andma, on neid peksjaid 130. Kui pagulased tahavad midagi selle teoreetilise protsendi vastu panna, peavad nad kõvasti tööd tegema, et viiesajakesi sama palju ebaviisakust toota kui 13 000 eestlast – see on üksinda kahekümne kuue mehe töö palju viletsama internetiühendusega. Ka protsendi vastu protsendist ei ole lihtne saada – et 130 vägivallatsejat kokku koguda, peaksid nad ka oma naisi ja lapsi rakendama, aga et nood on noortest eesti meestest füüsiliselt viletsamad, tuleb see veelgi suurema arvuga kompenseerida. Kui nüüd võtta eestlaste hulgast reaalsed protsendid ja arvestada ka siia pääsevate pagulaste tihedat sõela, on asjad palju rohkem meie kasuks. Meie teeme endile nii palju kurja, et pagulasi poleks statistikas nähagi, olgu nad kust tahes karvased.

On me korrustesuurune edumaa hea või halb asi, pole taas üheselt selge. Meilgi on levinud jõu väärtustamine üle sõbralikkuse – kuigi see mõtteviis ei ole autorile just mõistetav, pole vaja teeselda, et seda siinmaal ei ole. Tõendeiks kõlbavad filmi “Klass” kiusajate pealiku populaarsus noorpubliku seas, MC Battle’ilt kuuldud argument “… ja koolis said sa kiusamist” ning muidugi kõrvalasuva suurriigi poliitretoorika – siuksed asjad imbuvad üle riigipiiride.

Kes peab lugu rahulikust elust kodumaal igasuguste sündmuste kiuste, tollele on positiivne programm ehk ise rahulik olla ning kasutada vägivaldse või ebaviisaka argumentatsiooni asemel vägivallatut või viisakat. Kes aga ihaleb jõudu, ent ometigi on siiani lugenud ja isegi arvude võrdlusest aru saanud, võib endale lubada mõningast loorbereil puhkamist. Eestlaste vägi on praegu ülivõimsas eduseisus ja selleks, et tal üldse huvitav hakkaks, peaks pagulaste arv kõiki asjaolusid arvestades ligi kümnekordistuma. Lõpuks tahaks märkida, et Lothlorieni haldjatest kõige humoorikam ei saaginud seda oma metsa puud maha, mille alla põgenikud paigutati, ega toonud metsa turvaalasse vägivalda põgenikke kiviga visates. See oleks oma totakuses olnud vastuolus nii raamatu kui ka haldjate metsa mõttega. Võib-olla mõnes paroodias tehakse see ära?

Oliver Parrest, Anseküla elanik