Lapsendatu: oma päris ema ma hukka ei mõista (1)

FREEWALLPEPERDOWNLOADS.NET

Kuressaares elav Tiina, kel vanust üle 50 aasta, lapsendati siis, kui ta oli vähem kui kolmeaastane. Naise sõnul pole ta lapsendatuna pidanud millestki puudust tundma: “Mul oli olemas kõik, mis vaja, ja vanemad hoolisid minust.”

Sündisin mitte Kuressaares, vaid Haapsalus. Ema oli minu sündides verinoor, kõigest 17-aastane. Ta oli üksik laps, kasvanud praktiliselt orvuna. Tema oma ema suri, kui ta oli 15, isa oli aga ammu Ameerikasse läinud.

Kui ema minust loobus, olin veidi aega Haapsalu haiglas ja sealt saadeti mind Tallinna haiglasse. Hiljem elasin Saaremaal lastekodus. Mind lapsendati siin, Saaremaal, kui olin kaks aastat ja kaheksa kuud vana.

Ema on see, kes kasvatab

Mind lapsendanud ema ja isa olid tublid ja lugupeetud inimesed, kellele olen väga tänulik. Olin pere ainus laps, minust hooliti ja minu eest hoolitseti hästi. Elasime oma majas, 8. eluaastast peale oli mul oma tuba, käisin imeilusasti riides, mul oli palju mänguasju, külmkapp oli kodus head ja paremat täis. Töökasvatusele pandi meie peres rõhku. Kui jonnisin või mõne rumalusega hakkama sain, siis eks mind muidugi karistati ka, aga nii kasvatati ju tollal kõiki lapsi.

Oma pere ainsa lapsena olen vahel mõelnud, et mu vanemad oleksid võinud veel ühe tüdruku mulle õeks võtta.

Mul oli ka vanaema, kes mind väga hoidis, tegi imeilusat käsitööd ja õpetas selle mullegi selgeks veel enne, kui lugema õppisin.

Oma isa-ema ees pole mul kunagi hirmu olnud ja mu koduuks on mulle ja mu lastele alati avatud olnud. Mu lastel on olnud täiskohaga vanavanemad. Praegu on mul viis lapselast, kellele mu peaaegu 90-aastane ema koob ikka veel kindaid ja sokke. Isa on mul surnud, hooldasin teda kuni ta lõpuni.

Seda, et olen adopteeritud, sain teada 8-aastasena. Üks sõbranna ütles mulle. Mäletan, et kord teatasin vanaemale uhkelt: “Ema on see, kes lapse kasvatab, aga mitte see, kes sünnitab.”

Kui mu vanaema oma sõbrannadega kokku sai, siis ikka arutati igasugu asju. Ka seda, kui keegi oli verinoorelt lapse saanud ja kuidas ta siis nüüd hakkama saab. Võib-olla ka sellepärast, et neid asju nii palju arutati, ei ole ma seda naist, kes mind sünnitas, kunagi vihanud, süüdistanud ega hukka mõistnud.

Ma mõistan teda: kui oled kõigest 17-aastane, sul ei ole peret, kes sind toetaks – tollal ju polnud sotsiaaltoetusi ega Humana kauplusi, tööle aga pidi minema 56-päevase lapse kõrvalt – , kuhu sa selle kolm kilo last paned? Ma ei usu, et ta oleks suutnud mulle võimaldada sellise elu, sellise hoolivuse ja hoolitsuse, nagu mulle mind lapsendanud ema-isa kodus osaks langes. Kes teab, milline mu elu olnuks siis, kui ema poleks minust loobunud? Paljudel ei ole ju nii hästi läinud kui minul. Paljud lapsed kasvavad ju üles küll oma kodus, aga elavad seal kitsikuses, vanemad tarvitavad alkoholi ja lapsed kannatavad vägivalla all. Tühjagi nad õnnelikud on!

Olen oma päris emale isegi tänulik – olen ju väga noorte geenidega ema laps ning usun, et see on üks põhjus, miks ma oma tervise üle praegu, üle viiekümnesena kurta ei saa.

Pakkuge lastele kodu!

Mina ise ei ole oma päris ema siiski kunagi kohanud. Nõukogude ajal oli nii, et ema oma last, keda riik kasvatas, hiljem üles otsida ei saanud. Ka mina lapsendatud lapsena ei saanud oma vanemaid otsida, aga selle jaoks, kes lapsendas, olid arhiivid avatud.

Mu isa, keda enam ei ole, otsis mu pärisema üles ja leidis ta Tallinnast. Oli selline väike ja kõhn naine. Tema kõrval oli 6-aastane tüdruk, kes minule oleks olnud poolõde. Meil pool­õega peaks olema laias laastus 12 aastat vanusevahet. Pärisema ütles mu isale, et tahaks minuga kohtuda, ta paistis isale õnnetu ja kurb ja tundis ennast süüdi.

Olen aeg-ajalt mõelnud, et võiksin oma ema ja õe üles otsida, aga seni on see sinnapaika jäänud.

Kui ma peaksingi oma päris­ema leidma, siis kuhu ma ta siis toon? Kas mind üles kasvatanud ema oleks õnnelik, kui koliksin oma majja selle võõra naise? Ja millest meie, kaks võõrast naist, rääkima hakkaksime ja kuidas edaspidi suhtleksime? Pealegi – kui tal oleks raske või ta haigeks jääks, oleks mul lisaks olemasolevatele veel üks kohustus juures.

Kuna olen ise lapsendatu, on lapsendamise teema minu jaoks oluline. Mul on üks tuttav, kes lapsi ei saanud, kuigi tegi nende saamiseks üheksa imet, ning oli oma lastetuse üle hirmus kurb ja õnnetu.

Kord ütlesin talle: “Mine võta lastekodust üks laps ja veel parem kui kaks. See, et sul endal lapsi ei ole, ei tule sulle siis enam meeldegi. Muudkui keeda, küpseta, küüri, pühi-nühi, paika-paranda, otsi riideid, tee kooliasju. Oled õnnega koos, kui õhtul pea padja peale saad.” Ta võttiski endale kaks last. Seda, kas see otsus teda õnnelikumaks tegi, ma praegu ei tea.

Olen aga alati öelnud: lastekodud on täis lapsi, kellel ei ole kedagi. Kui endal lapsi ei ole – võtke need väikesed inimesed ja pakkuge neile kodu. Esialgu kasvõi prooviks, hooldusele. Pea­asi, et neil lastel oleks kodu ja keegi, kes neist hoolib.

Loe ka:https://arhiiv.saartehaal.ee/2015/12/29/saare-maakonnas-lapsendatakse-peresiseselt/