Kaunis kingitus publikule

Noorusest alates olen löönud kaasa isetegevuses, laulnud peamiselt segakooris, kuid ka deklameerinud. Kuna alati olen seal ise üles astunud, on tunne hoopis muu kui saalist vaatajal. Pidevalt on pisike sabin sees ja ootad, millal tuleb sinu kord lavale minna.

Seekord jõulupeol istusin Tornimäe rahvamaja saalis, sain rahulikult jälgida ja nautida laval toimuvat. Oli tõesti, mida vaadata-kuulata.

Imearmsad olid rahvariideteemalistes pihikutes ja vestides lapsed ja muidugi see, kuidas lapsed tantsisid ja laulsid. Osa pisikesi olid tillukesed justkui päkapikupojad, aga kui vaprasti nad tantsisid! Ei mingit sassiminekut ega paanikat. Nende õpetamisel on Anne Keerd teinud fantastilist tööd.

Ka täiskasvanud tantsijate riided olid imekenad, eriti naiste valged rõivad. Kuna publiku ette astusid “vanad tegijad”, sai ainult nautida. Ansamblid nii Saarest kui ka Muhust olid samuti kaua koos käinud kollektiivid, laulud selged, hääled kõlavad – nauding missugune!

Imelise elamuse pakkus inglihäälsete tütarlaste duo – seda oleks rohkemgi kuulata tahtnud. Ilusaid puhtaid hääli on meie laste hulgas. Tänu õpetajaile, kes neid suunates suutsid rahvale sellise elamuse pakkuda!

Tajusin, et vaadates sellist taidlejate esinemist vanemana, tekitab see hoopis teise tunde ja teise elamuse kui noorena. Tahtmatult rändad mõtetes tagasi, meenuvad hellad ja helged mälestused. On pisut kurb, samas rõõmus tunne, nagu jõuluajal ikka. Mulle kui taidlejale meeldis kontsert väga, ent ka saalis istunud mehed, kes ise ei olnud esinejad, isegi noored mehed, vaatasid laval toimuvat huviga.

Kui võiks arvata, et enamikku mehi on peaaegu võimatu sellisesse kohta saada või tulevad nad kohale naise pikaaegse veenmistöö tulemusel, siis Tornimäe saalis ei paistnud küll ühtegi sellist meest, kes sealt koju kippunuks. Nad vaatasid ja plaksutasid hoogsalt igale esinejale.

Kontsert oli küllaltki pikk, kuid publik jälgis tähelepanuga kõike viimse numbrini. Väikesed lapsed said peost tõelise naudingu- ja vabadustunde. Ei saa ju ometi vagusi istuda, kui hing on täis jõulurõõmu ega lase ühel kohal paigal püsida!

Vaatasin muigamise ja toreda äratundmisrõõmuga seda väikeste sagimist saalis. Meenusid oma koolipeod, kus sai end hingetuks joostud, kuni vanemad keelama hakkasid. Teinekord isegi tutistati, kui jooksmine ja kisa liiga suureks paisusid.

See ilus ja hinge läinud pidu oli kaunis kingitus igale vaatajale ja tuletas vaatamata pimedale, porisele ja vihmasele ajale meelde, et käes on ikkagi jõuluaeg. Iga hing rõõmustagu ja võtku endasse see harras pühadetunne, mis käib ainult koos jõuludega. Tuhat tänu tegijaile ja suure vaeva nägijaile, kes on kõik need kaunid numbrid taidlejaile kätte õpetanud!

Ingrid Holm, Orissaare elanik

Print Friendly, PDF & Email