Mu lapsest sai ingel (2)

Mälestuste karpidega: Maris Altmanni ja Rita Vaigu sõnul on sellise karbi tegemine teraapiline, samas on sel ka praktiline väärtus. TAMBET ALLIK

Mälestuste karpidega: Maris Altmanni ja Rita Vaigu sõnul on sellise karbi tegemine teraapiline, samas on sel ka praktiline väärtus.
TAMBET ALLIK

Kui paljud meist ei tea, kes on vaikuse lapsed või inglilapsed, siis Maris Altmann ja Rita Vaik teavad seda liigagi hästi. Nemad on inglilaste emad.

Jõululaupäeval süütavad Maris ja Rita küünla oma laste haual, kes surid juba enne ilmaletulekut.

Marise kaksikud tütred sündisid poolteist aastat tagasi, ent vaid üks neist elusana.

Kui noor naine kaksikuid ootas, prognoositi lastel erinevaid geenihaigusi. Esiti Kuressaare tohtrite juures käinud Maris läks abi otsima Tartu meedikutelt. Kuna arstide vahet tuli käia sageli, elaski Maris kaks kuud enne sünnitust Tartus.

“Arstid ei osanud täpselt prognoosida, kuidas läheb,” ütleb Maris. “Alguses arvati, et haiged on mõlemad kõhubeebid.”

Teadmatuse tõttu, mis tema lastest saab, oli see aeg Marisele emotsionaalselt väga raske.

Teadmatus on kõige hullem

Tagantjärele ütleb Maris, et kõige hullem hetk oli, kui ta kuulis, et tema beebidega ei ole kõik korras, aga midagi konkreetset öelda ei osatud.

“Kui 20. rasedusnädalal Tallinnas looteanatoomia uuring tehti, jäi mulle seal kabinetis meelde ainult üks lause, et olukord on raske ja arstid ei tea, mis saab. Sel hetkel tundus, et mu maailm variseb kokku.”

Piinarikas oli ka oodata erinevate analüüside vastuseid.

Maris sünnitas lapsed Tartus 32. rasedusnädalal keisrilõikega. Juba siis, kui ta sünnitama läks, teatati talle, et üks lastest on surnud – lapse südamelööke ei leitud.

Kuna surnud laps oli sündimisjärjekorras esimene, tehti Marisele keisrilõige – kindlustamaks, et teise titaga kõik korras oleks. Õnneks oligi, ent enneaegse beebina pandi tilluke tüdruk seitsmeks päevaks kuvöösi kosuma.

Surnuna ilmale tulnud lapse lahkamine näitas, et beebil oli diafragma song. “Kui laps sünnib elusana, oleks võimalik sellest haigusest jagu saada, aga minu tütre süda ei pidanud vastu,” tõdeb Maris.

Haiglas oleku aeg oli keeruline – tuli ju samal ajal, kui üht last turgutada, teise matuseid korraldada.

“See oli raske aeg,” räägib Maris. “Ometi olin emotsionaalselt palju rohkem läbi siis, kui veel ei teadnud, mis mu lapsi ees ootab. Teadmatus ongi kõige hullem.”

Kas ühe lapse kaotanud Maris üldse suutis teisest lapsest rõõmu tunda? “Ikka suutsin,” kinnitab Maris. “Kui teda vaatama läksin, oli alati häid uudiseid, mis palju jõudu andsid.”

Marise sõnul olid lähedased talle sel ajal suureks toeks. “Mu elukaaslane ajas kõige raskemad asjad ise korda, üksi ma poleks suutnud neid paberi- ja matuseasju korraldada,” tunnistab naine. “Mul oli sünnitusest tüsistusi ja paar päeva ei olnud ma just väga adekvaatne.”

Marise tütrekesel oli kiriklik matusetalitus ja tema nimi läks kirja ka kirikuraamatutesse.

Tartus pakuti Marisele küll psühholoogilist abi – võimalust kohtuda hingehoidja ja nõustajaga – , ent teoks kohtumine ei saanud. “Haiglas mul vajadust sellise nõustamise järele tegelikult polnudki,” arvab Maris. “Seda olnuks ehk tarvis kuu aja pärast, kui oma teise lapsega haiglast koju tulin – siis oli pingelangus suur.”

Ka Rita ootas veel aasta ja üheksa kuud tagasi kaksikuid – poissi ja tüdrukut.

Juba raseduse algus oli keeruline, Rita pidi pidevalt haigla vahet käima. “Ikka lootsin, et kõik saab korda,” lausub Rita. “Haiglaski öeldi mulle, et küll kõik korda saab.”

Viimased poolteist kuud veetis Rita, kelle verenäidud olid kehvad, haiglas, neist lõpuks kaks-kolm nädalat lamades. Kaotamata siiski lootust, et kõik läheb hästi.

Ühel õhtul 18. rasedusnädalal puhkesid aga looteveed. “Siis selgus, et nüüd ongi kõik.”

Kinnise loomuga Rita tõmbus endasse, soovimata välja näidata, kui raske tal on, ning oma muret jagada. “Üksi nutsin, kedagi ma näha ei tahtnud.”

Kuigi arstid ja ka ema soovitasid Ritale, et ta läheks nõustamisele, ei võtnud ta neid kuulda. “Nõustajad ju minu lapsi tagasi ei too,” meenutab ta oma toonaseid mõtteid.

Ka ema püüdis Ritale toeks olla, ent naine tõrjus temagi eemale. “Elukaaslane on samasugune nagu mina, hoiab rohkem omaette – tema ei tahtnud ega taha siiani sel teemal rääkida,” tõdeb Rita.

Kui Rita haiglast välja sai, sulgus ta veelgi rohkem endasse, ei soovinud kedagi näha ega kellegagi rääkida.

“Tahtsin kõigepealt asjad iseenda jaoks selgeks mõelda, otsida vastust, miks nii juhtus,” tähendab Rita. “Täit vastust ei ole ma saanudki. Arstid ütlesid, et vahel juhtub nii. Et see on looduslik valik.”

Kuna Rita kaksikud olid alles nii pisikesed, ei viidud neid lahkamisele. “Õnneks sain nad endale, et maha matta,” ütleb Rita. “Vähemalt on mul nüüd koht, kus käia.“

Rita pani oma kaksikutele nimed, olgugi et ametlikult seda teha ei saanud. Ta korraldas oma pisikestele urnimatuse ja sängitas urni oma vanaema hauaplatsile. Kaksikute nimed on tahutud hauakivile.

Sellisest hoobist on raske toibuda, tõdeb Rita, kelle jaoks oli aasta 2014 elu kõige hullem aeg. Ta kaotas samal aastal veel kaks lähedast.

“Loodan, et olen oma eluga praeguseks joonele saanud,” lausub Rita, lisades, et täiesti kindel ta selles ei ole. “Vahel löövad tunded ikka üle pea kokku, aga üritan mitte masendusse langeda. Õnneks aitab teadmine, et uus laps on tulekul.”

Karp mälestustega

Teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud, ning püüda olnut unustada, ei aita juhtunust üle saada.

“Mõtlen oma laste peale iga päev – missugune oleks elu siis, kui nad oleksid ellu jäänud, ning millised nad oleksid võinud praegu olla,” räägib Rita. “Kuigi meditsiinilises mõistes polnud mu lapsed veel lapsed, jõudsid nad ometi mu südames koha võtta. Nad olid nii oodatud.”

Mõlema naise sõnul on nad palju tuge saanud inimestelt, kes on olnud samasuguses olukorras nagu nemad.

“Mu sõbranna, kel on sarnane kogemus, on mulle väga suureks toeks,” märgib Rita.

“Mina võtsin pärast oma lapse surma kohe sellise hoiaku, et pean teisi omasuguseid aitama,” räägib Maris. “Ma ei mõtle, miks sedasi läks, vaid olen õnnelik, et mul oli see ilus ja armas laps, ning see, mis juhtus, juhtus selleks, et saaksin teisi aidata.”

Maris lõpetaski kogemusnõustamise koolituse Tallinnas ja loodab omandatud oskusi kellegi aitamiseks kindlasti kasutada. “Palju rohkem saab ju aidata see, kes teab, mida oled läbi elanud ja tunned.”

Tuttavaks said Rita ja Maris Facebooki Inglilaste grupi kaudu, osaledes juuli lõpus MTÜ Vaikuse Lapsed korraldatud töötoas Kuressaare ametikoolis, kus valmistati mälestustekarpe. Sel koolitusel sai kokku kümmekond ema, kes on oma lapse kaotuse läbi elanud, ja kaks ämmaemandat.

“Ühest küljest on see mälestustekarbi tegemine teraapiline – lapsevanemad saavad kokku ja oma lugusid vahetada –, samas on sel ka praktiline pool,” selgitab Maris.

Valmis karbid komplekteeritakse – igasse karpi pannakse kaart, kuhu saab kirjutada lapse nime ja sünniandmeid, küünal ja mälestusese – ning saadetakse haiglasse. Mälestustekarbi saab anda emale või perele, kelle laps suri kas enne sündi, sünnitusel või seitse päeva pärast sündi.

Naised kavatsevad taolise mälestustekarbi valmistada ka endale, et panna sinna fotod oma lahkunud lastest ja mõned armsad lastele mõeldud esemed, näiteks heegeldatud papud või tekike. “See on oluline, et meile jääks lastest midagi mälestuseks,” kinnitab Rita. “Kui tuleb soov oma lapsi näha, saan karbi avada ja siis oleksid nad nagu jälle mu juures.” Rita sõnul aitas töötuba teda väga palju. “Teiste lugusid kuuldes ja lugedes olen aru saanud, et ma ei ole ainus, keda selline kaotus tabanud on.”

Print Friendly, PDF & Email