Ettevõtja, kes sai eluks uue võimaluse (9)

PEREKONNARETSEPT: Männivaigusalv andis Pavel Kadõkovile võimaluse luua ettevõte, tänu millele saab ta elada Saaremaal. RAUL VINNI

PEREKONNARETSEPT: Männivaigusalv andis Pavel Kadõkovile võimaluse luua ettevõte, tänu millele saab ta elada Saaremaal.
RAUL VINNI

Kui viimased kolm aastat Leisi vallas elanud Pavel Kadõkov (36) poleks ligi 17 aasta eest läbi elanud õnnetust, mis viis talt silmanägemise, oleks üks üdini pühendunud väikeettevõtja Saaremaal vähem.

Pimedaks jäi Pavel aastal 1998, elades Tartus. Ta oli 19-aastane ja elas kohati hulljulget elu. Pavel kaotas nägemise pommiplahvatuse tagajärjel. Õnnetus oli tema jaoks märgiline ning tõi kaasa olulisi muudatusi. Selle järel hakkas Pavel elama uut elu.

“Olen kohanud inimesi, kes räägivad, kuidas midagi ei saa, ja püüavad seda mulle tõestada. Seepeale ütlen, et mul polnud kuigi palju asju, kui pimedaks jäin. Polnud haridust, sest tegelesin vaid spordiga ja seepärast ei õppinud,” räägib ta elavalt.

Vaim hakkas ise võitlema

Kui Paveliga õnnetus juhtus, ütlesid arstid ta emale, et ilmselt ta ei jää ellu. “Kui see aga juhtus, toimus mu sisemuses sügav muutus. Sain aru, et pean elama, sest pean end teostama. Pean olema see, kes tegelikult soovin olla,” kõneleb ta.

Pavel nendib, et inimesed ütlevad ikka – kui oled suremas, siis juhtuvad mingid kummalised asjad. “See, mida mina siis kogesin, raputas mu sisemaailma nii sügavalt, et elan siiani selle mõju all.” See oli võimas ja positiivne hetk. Tõsi, selle hind oli kõrge. Pavel ütleb, et hindab seda kogemust väga ja püüab selle mõju mitte kaotada.

Plahvatus võinuks võtta talt ka elu. Ta tundis, kuidas kõik muutub rahulikuks ja valu teisejärguliseks. Nõnda seal õnnetuspaigal lebades nägi ta oma sõnul ühtäkki oma seni elatud elu kõrvalt. “Keegi ei mõistnud mind hukka, ei kiitnud heaks. Ja siis tundsin, et olin elanud oma elu mitte sellisena, nagu ise olin tahtnud, ning mul hakkas kurb, et pean lahkuma elust oma tegelikku olemust teostamata,” meenutab ta.

Pavel mäletab, et pöördus oma sisimas kas universumi või looja poole, kinnitas, et ei karda karistust ega pürgi paradiisi, vaid soovib võimalust elada elu sellisena, kes ta tegelikult olema peab.

“Kui haiglas olin, siis mu vaim võitles. Pidin kuidagi leidma väärikad võimalused selleks uueks eluks,” selgitab ta. Tahta elada seepärast, et kardad surra, või selleks, et saada tasu, on Paveli arvates    primitiivsed põhjused. Peab olema midagi sügavamat.

Kui Pavel selle võimaluse sai ja haiglast pääses, võttis ta end käsile – asus õppima, hakkas lugema, tegelema enesearendamisega, muutis sõpruskonda ning, mis vaat, et olulisim – uskus endasse. Sealt alates on teda saatnud veendumus, et kui midagi teed, tee hästi.

Tee ettevõtlusesse leidis ta Tartu ülikoolis õppides. Pavel tahtis teada, kuidas asjad juhtuvad, kuidas majandus toimib, kuidas töötavad seadused. Ta oli alustanud õpinguid psühholoogi erialal ja ihkas elu sügavamalt mõista. “Minusse kogunes hulk infot või mõistmist, mis tahtis välja pääseda. Mul oli vaja väljundit,” tunnistab ta.

Tema esimene ettevõte saigi alguse tänu õpingutele ülikoolis. Kuna Pavel oli pime ja teadis-tundis, mida tähendab elu pimeda tudengina, osutus ta väärt abimeheks tulevastele saatusekaaslastele. Ta sattus kaasaaitajaks, et ülikooli juurde sai loodud toimiv osakond just pimedatele tudengitele heliraamatute salvestamiseks.

See heliraamatute asi tuli sellest, et Pavel hakkas salvestama esmalt iseendale. Leidis diktorid, maksis neile ja palus, et nad loeksid talle professionaalselt struktuuriga, nagu on pimedatele kohane. Nõnda töötas ta välja standardid, mis osutusid sobivaks ka müügiks.

Aastal 2012 läks Pavel töötukassasse, võttis end töötuna arvele, läbis ettevõtluskoolituse, kirjutas äriprojekti ja lõi ettevõtte Heliekspert OÜ. Selle praegugi alles oleva ettevõtte tegevus ongi heliraamatute salvestamine.

Et Pavel elas toona Tartus, oli Heliekspert sisse seatud nõnda, et ta pidanuks Tartus edasi tegutsema ja jätkama suhtlust sealsete näitlejatega, kes loeksid tekste sisse. Elu oli aga omasoodu kulgenud, Pavel oli kohanud oma naist Mariettat ning kuna neiu oli saarlane ja neil sündis poeg, pakiti asjad kokku ja koliti Saaremaale. “Heliekspert läks seepärast natukeseks tuttu,” tõdeb Pavel muiates.

Mitmekülgse noore mehena oli Pavel paralleelselt leidnud endale teisegi väljundi. Ta äratas unest ühe vana peretraditsiooni, mis pani aluse ta teisele, praegusele põhiettevõttele. “Sain aru, et meie perekonnas on väga väärtuslik asi – männivaigusalv. See retsept oli vahepeal natuke ära unustatud, aga ta on olnud meie peres juba kolm põlvkonda.”

Perekonnaretseptist oli naisele abi

Mariettal tuli Tartus elades äge mandlipõletik. Arst ütles, et on vaja antibiootikumidekuuri või isegi lõikust, aga kuna naine toitis last rinnaga, mõeldi, et see poleks vist õige. Kuidas see lapsele mõjunuks? “Mulle meenus, et see salv oli varemgi imesid teinud, ja otsustasime, et see saab olla ainuke vahend – see on looduslik ega mõju halvasti,” räägib Pavel.

Niisiis võttis ta kätte, tegi õpetuste järgi salvi valmis ja Marietta mandlipõletik oli kui peoga pühitud. “Kuna olen uudishimulik, hakkasin uurima, millest on selle nii tugev põletikuvastane, haavu parandav ja antibakteriaalne toime siis ikkagi tingitud.”

Pavel sai kontakti perekonnaga Ukrainas – ta on ka ise Ukrainas sündinud –, kes oli samuti salvi valmistanud. Ajaks, mil noored Saaremaale kolisid, oli Pavel teinud salviga nii suure töö, et müüs seda väikestes kogustes oma tuttavatele.

Aastal 2013 oli asi nii kaugel, et Pavel mõtles salvile välja nime ning lõi ettevõtte nimega Revitalefekt. Eesti keeles tähendab see taastavat või taaselustavat toimet.

Pavel sai salvile vajalikud dokumendid ja asuski tegutsema uue ettevõttega, kolinud ise Saaremaale.

Paveli jaoks on ettevõte ta eneseväljendus. “See pakub rõõmu, väljakutseid. Mulle meeldib inimestega suhelda ning kogemusi jagada, asju ajada ning see on tõepoolest minu jaoks eneseväljendamise ja -arendamise vahend,” nendib ta.

Pavel tuleb salvitootmisel toime naisega kahekesi. Mees on ettevõtte juht, tegeleb disaini ja tekstidega, lepib kokku teenusepakkujatega, kust mõni vajalik teenus sisse osta. Paberimajandusega aitab Pavelil toime tulla Helgi Truumees.

Marietta vaatab asjad üle. “Mina hindan ja otsustan, kuidas värvid peavad olema, mis peaks olema muudetud, tema aitab salve topsidesse valada,” tõdeb ta muheledes.

Salvi teeb Pavel ise. “Segan koostisosad õigel temperatuuril kokku. See on minu jaoks privileeg, tahaksin seda alati ise teha.”

Salviga pea iga päev tegeledes on tal arenenud taju tunnetada õiget temperatuuri ja segu ennast. “Kui kõik on valmis, hõikan naist ja siis ta tuleb valab salvi purkidesse, kleebib sildid ja saadab poodidesse.”

Praegu müüakse seda üle Eesti 60 kaupluses, Saaremaal on müügikohti neli: Saaremaa Apteek, Saarte Sahver, Saksa talupood ja Karja pagariäri.

Võib tunduda uskumatu, et Pavel ja Marietta kahekesi nõnda palju salvi valmistada jõuavad, aga Paveli sõnul on neil kõik hästi läbi mõeldud ja õigesti korraldatud. Kui asi peaks “hullemaks” minema, lubab ta kedagi tööle võtta.

Kust männivaik tuleb, Pavel ei avalda. Ütleb, et see on firmasaladus, kuid kinnitab, et nende Leisi vallas asuvasse tallu saabub see otse loodusest. “Vaigutamine on mahukas töö. Meil on Eesti lähedal piirkond, kust seda meile korjatakse. Õige kvaliteediga, õigel viisil,” kinnitab ta.

Pavel on tänulik ja hindab kõrgelt ka arstide positiivset tagasisidet tema männivaigusalvile ja nende lugupidamist pärimusmeditsiini traditsioonide vastu.

Toodi geenifondi rikastama

Lapsepõlve ja kooliaja elas Pavel hoopis Lõuna-Eestis. Iroonilisel kombel on nüüdne männivaigusalvi tootja suure osa oma elust elanud linnas, kus mänd on linna vapipuu – männilinnas Elvas.

Nende pere on pärit aga, nagu juba mainitud, Ukrainast. “Elvasse sattusin nii, et mind toodi Eestisse liigirikkuse huvides geenifondi rikastamiseks, nagu nõukogude ajal kombeks oli,” naljatab Pavel.

Tegelikult oli lugu nii, et Paveli vanemad läksid Ukrainas lahku ja ema koos nelja lapsega kolis Eestisse. “Niimoodi hakkasingi elama Elvas, õppisin eesti keele ära, kuigi käisin vene koolis.”

Kuigi Pavel ja Marietta on abielus, kannab naine oma perenime Aardam. Pavel leiab, et nii on aus. Sama perekonnanime kannab ka nende viieaastane poeg Aleks.

“Jätsin Mariettale tema perekonnanime, kuna mulle tundus, et kui elan Eestis, siis ma ei tohiks hakata siin n-ö venestama.”

Pavelil ei ole Eestis palju sugulasi, kes temaga sama perekonnanime kannavad, aga Aardameid on vähemalt Saaremaal omajagu. “Selles kontekstis tundus see kõige mõistlikum. Soovin, et mu poeg Aleks tunneks ennast suguvõsa täisväärtusliku liikmena.”

Matkab, teeb veini ja aitab inimesi

Aeg-ajalt võtab Pavel Kadõkov aega hingetõmbamiseks. Ta küll möönab, et vahel on keeruline piiri tõmmata, kus lõpeb töö ja algab hobi, sest salvi valmistamine on töö, mis talle väga meeldib. “Teen seda rõõmuga, see on osa mu elust,” kinnitab ta.

Puhata meeldib Pavelile aktiivselt. Jalutada, lugeda, trenni teha. Vahelepõikena olgu öeldud, et Elva päevil oli Pavel suisa trennihull. Talle meeldis end jõusaalis treenida ning ta tegeles ka aktiivselt kikkpoksiga. Viimasel alal oli Pavel ka treener ja noppis isegi tiitleid.

Tänapäeva naastes tuleb ta hobide sekka lisada ka matkamine. Tema viimane pikem matk oli aastal 2013, mil ta rändas Aafrikas. Praegu unistab ta matkamisest Usbekistani mägedes asuvates külades.

Hobisid on Pavelil veel – teda huvitab veinitegemine. Ka see on väljakutse ja eneseteostus. “Joomamees ma pole, joon väga vähe. Maitsen pigem,” kinnitab ta. “Soovin alati kätte saada õiged maitsed, tingimused, retseptid, et vein oleks ikkagi hea vein.” Üks kõige šefim vein, mille ta käima on pannud, on granaatõuntest.

Hobide alla võib lugeda sellegi, et Pavelile meeldib tegeleda oma sisemaailmaga. Arendada intellektuaalseid võimeid, arusaamisi inimestest, suhetest. “Kuna mul on poolik psühholoogiharidus, siis on mul huvi kriisis inimeste vastu. Hobikorras aitan neid, kes on sattunud musta auku,” räägib Pavel. “Mulle meeldib jagada oma kogemust ja näha, kuidas inimesed muutuvad tugevaks, iseseisvaks – leiavad enda seest jõuallika.”

 

Print Friendly, PDF & Email