Endise pikaaegse laevakapteni imetlusväärne kunstnikutalent (1)

MEISTER MITMEL ALAL: Endine laevakapten Valter Nuum meisterdab oma pisikeses keldritöökojas igasuguseid asju – suveniirnugadest jalutuskeppideni. TAMBET ALLIK

MEISTER MITMEL ALAL: Endine laevakapten Valter Nuum meisterdab oma pisikeses keldritöökojas igasuguseid asju – suveniirnugadest jalutuskeppideni.
TAMBET ALLIK

Järgmise aasta küünlakuus 83-aastaseks saav Tiirimetsa külas sündinud ja kasvanud nüüdne kuressaarlane mäletab detailse täpsusega aastakümnetetaguseid merereise, sadamaid, meeskonnaliikmeid – kõike ja kõiki oma pikal eluteel. Kui jutt läheb harrastustele, millega laevakapten maal olles tegelenud ja millega tegeleb praegu, siis neist rääkides viib vana merekaru jutu taas märkamatult mereteemadele.

Elus läbi löönud

Vaatad Valter Nuumi tehtud meremaale, tema nikerdatud jalutuskeppe, sätendavaid suveniirnugasid, nahast õmmeldud märkmikuümbriseid, rahataskuid ja prillitoose või väikese töökoja seinale ritta sätitud endameisterdatud kirveid. Nõnda mõistad, et see sitke mahlaka huumorisoonega saarlane on elus läbi löönud mitmel rindel.

Heldimusega räägib nüüdne hobikunstnik Ruhnu ajast. Just Eesti kaugemal meresaarel tekkis sinna mehaanikuna tööle suunatud Valteril huvi metallist igasugu ilu- ja tarbeasju meisterdada. Selleks andis tõuke kohalik mees Peeter, kelle juures Valter pärast päevatööd graveerimist ja muid tegemisi uudistamas käis.

Ruhnus tegi Valter kaasa ka näitemängus. Kiire roll Oskar Lutsu teoste ainetel lavale toodud näitemängus tuli tal päris hästi välja. Meesansamblit juhendas ta seal samuti ja laulis ka ise.

Joonistada meeldis Valterile juba lapsena. Kihk kunsti valdkonnas midagi juurde õppida oli meremehena karjääriredelil kapteniks tõusnud Valteril nii suur, et ta otsustas teadmisi ammutada Tartu kunstikooli kaugõppeosakonnas. Seal pälvis ta oma andega ja õpingutesse suhtumisega õppejõudude heakskiidu.

Saarlasest kutselise meremehe maale laevadest vaadati ja imetleti. Erilist tähelepanu äratas pilt Eesti ühest uhkemast purjelaevast Tormilinnust.

“Tegin selle pildi foto järgi. Praegu on see üleval Lõmala sadamas. Üks õppejõud oli nii vaimustuses, et tahtis minuga merele kaasa tulla. Sooviks see aga jäigi. Kahjuks ei võimaldanud meretöö sessioonidel pidevalt käia. Lõpetasin kaks kursust, siis jäi asi pooleli,” pajatab Valter Nuum.

Oma kunstnikuandeid sai kapten näidata ka laevadel. Kunstinäitusi ta seal küll ei korraldanud, aga vana laeva, nimega Uku, ringi ehitades disainis ta selle kajutid ise, mõnigi kajut sai seinamaali.

“Kolleegid ehitasid maju, mina laeva. Ise keevitasin ja tegin muid töid. Tehasest oli laeva tellitud söögilaud. Toodi aga mingi sealaudaust meenutav plaat, mille alla oli piltlikult öeldes kalakast topitud. Küsisin, milleks see siis on. Öeldi, et olevat sahtel. Ütlesin siis meestele, et koristage see siit imekiiresti ära. Tegime kõik asjad ise,” kirjeldab kapten laeva uueks loomist.

Valter näitab fotosid, mis uuenduskuuri läbinud laevas tehtud. Kaptenikajutis hakkab kohe silma seinamaal, millel kujutatud tuletorni. Kõik on stiilne ja kaunis.

Kui palju igasuguseid asju teenekas meremees oma Tuulte Roosi kortermaja keldris sisseseatud armsas väikeses töökojas valmistanud on, seda ei oska meistrimees kohe öeldagi. Kurdab vaid, et vajalikku materjali napib. Näiteks jalutuskepi alumine osa on titaanist. Seda metalli pole Valteril õnnestunud juurde saada.

Praegu on valmimas uhke suveniirnuga. Meister näitab pronkstoorikut, millel pisikesed kärbsemusta-suurused augud sees.

Kui materjal on kvaliteetne, siis saab sellest ilusa asja. Kogenud meister oskab ka natuke kehvemast materjalist kuldaväärt asja valmis teha. Valter on seda tõestanud.

Vene kroonus sepaametit pidanud meistrimees ütleb, et õppis palju ka sõjaväes. Seal ta meisterdas oma ülemusele koguni püstoli. Mitte suveniir- või mängupüstoli, vaid relva, millega päriselt lasta sai.

Puhub hinge sisse

Valter üksnes ei meisterda uusi asju, vaid puhub hinge sisse ka vanadele õmblusmasinatele, parandab lõõtspille ja akordione ning mida kõike veel.

“Teenustööd ma ei tee. Kui sõbrad ja tuttavad abi paluvad, siis aitan. Ükskord toodi nii vana õmblusmasin, et selle valmistamise aastat ei osanud keegi isegi arvata. Sain ka sellest riistapuust jagu. Omanikule ütlesin pärast, et tegin masina vanuse samuti kindlaks. Ta jäi põnevusega vastust ootama ja kui ma “argumenteerisin”, öeldes, et sellega on ilmselt õmmeldud Noa laeva purjed, jäi ta mulle küsivalt otsa vaatama, mõistes, et tegu on ikka väga unikaalse riistapuuga,” meenutab meister ühe uunikumi korda tegemist.

Lõõtspillidele on ta teinud uusi õlarihmasid, parandanud lõõtsasid ja lappinud korpuseid. Selle kandi pealt võib Valter Nuumi ka muusikariistade restauraatoriks nimetada. Üks restaureeritud karmoška (Vene lõõtspill) kukkus meistri käe all nii uhke välja, et seda nähes imestanud ka kogenud pillimehed, et remonditud lõõtspill teeb originaalile silmad ette.

Saaremaa dolomiidist suveniiridele on Valter Nuum mustreid ja ornamentikat peale maalinud. Ja veel üks üllatus! Valter võtab peast nahkse mütsi ja ütleb, et ka see peakate on siinsamas selle laua taga tehtud. “Oma pea järgi on ju kena teha,” kommenteerib ta muheledes.

Peas keerlevad vanameistril aga uued ideed, mida oma hubases keldrikambris, kus kõik vajalikud mehhanismid ja tööriistad olemas, uuel aastal ette võtta.

Print Friendly, PDF & Email