Laps on kodu peegel (11)

Eesti ajaloos pole varem olnud nii pikka rahuaega kui praegu. Väikese riigi rahvana peaksime olema selle eest tänulikud: tegema tööd, kasvatama lapsi, tundma end turvaliselt ja olema õnnelikud. Paraku pole see nii. Meie ühiskonnas on palju lahutatud abielusid ja vaesusriski piiril elavaid lastega peresid, pere eest üksi hoolitsevaid emasid ja kaugel võõrsil töötavaid pereisasid.

Kunagi varem kui praegu pole meie riik olnud nii suurte muutuste keerises ja mõjutatud maailma poliitikast. Ühtäkki hakkab nii mõnelegi meist tunduma, et see ei olegi midagi kauget ja meid mitte puudutavat. Varem või hiljem võime ise samuti seista silmitsi oma kogukonda või perekonda puudutavate probleemidega, mis meie ühiskonda kummitavad ja siis ei ole meil enam ükskõik.

Talletab vanematelt saadud info

Mulle tundub, et meie ühiskonnas enim kirgi tekitavad teemad on pagulased, terroristid, samasooliste kooselud ja erivajadustega inimesed. Kõikidel nendel sihtrühmadel on aga omane üks sarnane joon – nad eristuvad, nad ei ole sellised nagu kõik teised, nad on teistsugused jne. Naiivne oleks lapsevanematena arvata, et need teemad meie väikelapsi ei huvita ega puuduta – puudutavad ja kuidas veel! Koolieelses eas lapsed ei ole aga kindlasti need, kes hakkavad hinnangut andma nende eristuvate inimeste välimusele või tegevusele. Nad küll märkavad, et mõni inimene on teistsugune, aga see on ka kõik.

Vist pea iga vanem on pidanud vähemalt korra elus üle elama piinlikke hetki, kui laps kõva häälega küsib: “Miks see tädi nii paks on?” või “Miks sellel onul pole jalga?”

Isegi, kui anname lapsele esimese pähe tuleva vastuse, näiteks “ta on haige”, sellest lapsele enamasti täiesti piisab. Me ei peakski imestama, kui ta hetke pärast imetleb prügikasti peal istuvat linnukest või taevas lendavat lennukit. Laps vaid märkas, andis vanemale ka teada, mida nägi, ja teeb oma toimetusi edasi.

Meie, täiskasvanud, oleme need, kes hakkavad vaagima: kuidas selle inimesega selline asi juhtus, miks ta selline on, kuidas hakkama saab jne. Ning enamasti täiendame veel nähtut emotsionaalselt à la “issand, kui õudne!“. Samas ei tohiks unustada, et enamasti ei jää täiskasvanute taolised reageeringud lastele märkamata.

Mänguhoos või muude asjadega tegeldes võivad nad pahaaimamatult jätta mulje, nagu nad täiskasvanute juttu ei kuule, tegelikult aga töötab laste kuulmismeel laitmatult ja talletab oma “kõvakettale” väga olulist informatsiooni. Talletab just sellist infot, millise hoiakuga on tema vanemad.

Võtame näiteks samasoolistest vanematest koosneva pere. Igasse väikesesse lapsesse on kodeeritud teadmine, et tema isa, ema ja kodu on kõige paremad. Seega, kuidas saakski üks väikelaps teisele, samasooliste vanematega peres elavale lapsele öelda, et sel teisel on oma kodus koos oma vanematega halb olla või midagi on valesti, kui ta teab, et oma pere on parim. Täiskasvanud on need, kes loovad negatiivse fooni asjadele, mis neile ei meeldi ja millega nad leppida ei suuda ning annavad selle suhtumise edasi ka oma lastele. Pole siis imestada, kui koolieelik tänaval kõrvuti kõndivatele meestele osutades ütleb: “Näe, peded lähevad!”

Laps ise ei tea tegelikult midagi suurte inimeste seksuaalsest orientatsioonist ega neile osutavatest sildistavatest nimetustest, sest selle mõistmiseks on ta liiga noor. Ka teismelisi oleks tark taoliste väljendite kasutamise eest hoiatada. Me pole iial kaitstud selle eest, et see meid endid edaspidises elus isiklikult puudutada ei võiks.

Teine temaatika, mille puhul ei oleks mõistlik väikelaste juuresolekul negatiivseid hoiakuid ja tundeid väljendada, puudutab pagulaste ja moslemite teemat meie ühiskonnas. Olgu pere hoiakud selle teema suhtes positiivsed või negatiivsed, väikelapsed saavad praegusel ajal väga palju infot nii televiisori kui arvuti kaudu ja “seedivad” selle sageli ära ilma täiskasvanu selgitusteta. Paljudes kodudes mängivad televiisorid niisama taustaks ja väikelapsi sageli minema ei saadeta, kui sobimatud kaadrid ekraanil helendavad.

Erisus pole sõbrunemisel takistus

Nii polegi imestada, et lasteaia­ealised lapsed teavad pommide panekust majadele ja allapommitatud lennukitest, kus hukkuvad inimesed ning mõistavad, et see polegi mäng.

Siit pole ka imestada, kui lapsesse tekib hirm ainuüksi sõna “moslem” kuuldes. Kindlasti vajaksid lapsed ka vanema selgitusi musti burkasid kandvate mosleminaiste tavapärase riietuseseme kohta, sest must riietus ja kaetud nägu ei sümboliseeri ju kurja. Kui aga isegi täiskasvanutel on raske moslemil ja terroristil vahet teha, pole imestada, et sellest saab valesti aru ka väikene laps.

Samuti ei tohiks unustada, et ka meie lasteaedades ja koolides on erineva nahavärvi ja erineva usutunnistusega lapsi. Lastevahelistes suhetes pole taolised erisused kunagi takistuseks olnud suhtlemisel ja sõprussuhete loomisel. Meenub lugu lasteaiast, kus mustanahaline väike neidis oli pisut mures oma käte pärast, sest need tundusid teistsugused kui kaaslastel. Õpetaja aga lahendas loo väga leidlikult. Nimelt palus ta lastel ringi istuda ja kõigil peopesad ette sirutada. Selgus tõsiasi – kahte sarnase tooniga käte omanikku ei olnud võimalik leida, sest kõigi käed olid nahatoonilt erinevad.

Tegelikult olemegi kõik erinevad: päritolult, välimuselt, iseloomult, tegudelt. Erinevad on kõik pered ja isegi ühes peres olevad lapsed. Ka lapsi kasvatame kõik erinevalt. Nii kirjutamegi meie, lapsevanemad, oma puhta lehena sündinud lapse eluloosse esimesed read igaüks enda moodi.

Vanarahvas tavatses öelda, et käbi ei kuku kännust kaugele, aga praegune ühiskond koos oma muutuste ja mõjutustega ei pruugi sel nii enam lasta juhtudagi. Teadmistelt on uus põlvkond oluliselt targem ja võimalused maailma avastada piiramatud. Reegel on aga lihtne: kui sul ei ole vanemana aega olnud oma lapsega koos olla ja tegutseda, temaga rääkida ega teda ära kuulata, pole sul pärast ka midagi loota. Uskumatu, et vanemad annavad vabatahtlikult oma laste kasvatamise masinatele – televiisorile, arvutile või nutiseadmetele. Nii juhtubki ,et lapsed ei ole saanud vanematega oma lapsepõlves isegi mitte piisavalt rääkida. Vahel on tulnud lasteaias vastata laste küsimustele väga keerulisest valdkonnast, nagu näiteks “Miks mõned suured inimesed kappi ronivad?” Ja on selgunud, et lapse küsimus on ajendatud kuuldud fraasist “tuli kapist välja”.

Oleks parim, kui laps saab vastused elulistele küsimustele ja austuse täiskasvanud inimeste vastu ikkagi oma kodust.

Optimistina arvan, et peresid, kus lastest hoolitakse, neid armastatakse ja eluks ette valmistatakse, on õnneks ka piisavalt. Nendest peredest tulevad lapsed tunneb kergesti ära, sest laps on teadupoolest kodu peegel. Muud saladust polegi.

Piret Kaasik, ema ja lasteaiaõpetaja

Print Friendly, PDF & Email