Turismimajandus on Saare maakonna elus märkimisväärne valdkond. Kui lugeda kokku otsesed töökohad ja arvutada keskmine palgatase majutuse valdkonnas, jääb tulemus küll alla maakonna majanduse peamisele vedurile – töötlevale tööstusele.
Samas ei ole külastusmajandus ainult voodikohad, vaid suur hulk teenusmajandust ja müügiettevõtlust, mis teenivad oma põhitulu külaliste pealt ja ainult oma maakonna rahvastiku najal aastaringselt toimida ei suudaks. Lisaks on igal suvel maakonna külaliste teenindamisega hõivatud paar tuhat inimest, kes teenivad lisa oma põhilistele elatusallikatele. Seega on turism igati tähtis valdkond, millest huvitujaid on palju ja tulemuslikkus oluline.
Peamise probleemina näen senises süsteemis (süsteemi puudumises?) suhtlemisprobleeme. Viimane aasta on seda ainult kinnitanud. Ei ole võimalik rääkida korraga kõigi asjasse puutuvate inimestega ja normaalne info edastamise protsess ei saagi toimida, kui kõigile asjaosalistele sõnumi edastamine kestab kohati rohkem kui kuu.
Mõni väidab veel aasta hiljem, et pole midagi kuulnud, kuigi saab oma turismirakukesele uudiskirju ja koosolekute protokolle. Veel enam, näiteks vallavanemad, kes üldjuhul maakonna küsimustes väga hästi orienteeruvad, pole jaksanud praegust organisatsioonide rägastikku endale selgeks teha. Ja see ei ole etteheide vallavanematele, vaid normaalsetele inimestele täiesti mõistetamatus turismiühenduste paljususes.
See on kultuuri küsimus
On loomulik, et olulises valdkonnas koonduvad asjast huvitatud teemasid arutama ja probleeme lahendama mõnda ühendusse. Nii ka turismis. Mis iganes põhjustel on läinud aga nii, et neid arutelugruppe on mitu, sõnumid on erinevad ja ka omavahelised suhted pole just kiita.
Küllap on kõik inimesed näinud ettevõtmisi, mis toimivad samas seaduseruumis, aga üks neist töötab hästi, kuid teine kiratseb – töötajaskond vahetub tihti ja vaatamata üllastele eesmärkidele takerduvad lahendused vahel raha puudumise, vahel inimeste taha.
Põhjus on erinevas organisatsioonikultuuris, mille ülioluline osa on suhtlemiskultuur – kas infot küsitakse ja saadakse otseallikast, kas kriitika teiste suhtes on piisavalt argumenteeritud ja taktitundeline, kas enda valitud esindajaid ka tegelikult usaldatakse, kas vastaspoolt kuulatakse üldse lõpuni?
Praegune killustatud olukord võimaldab üksikutel intrigantidel info ära hakkida, seda edasi saata moonutustega ja jätta mulje, nagu tüli oleks majas, kuigi võib-olla vaieldakse täiesti töistel teemadel ja lahenduseni pole lihtsalt veel jõutud. Segadust tekib aga palju ning mitmed toimekad tegijad tõmbuvad üldse eemale. Tüliõhutajaid peavad korrale kutsuma mitte seadusepügalad, vaid kaasliikmed.
Enne teema algatamist tegin minevikus toimunu endale detailideni selgeks, aga mineviku lõputu analüüs ei vii meid täna edasi. Ajaloost tuleb kaasa võtta mõned õppetunnid ja liikuda parema tuleviku suunas.
Tulevikuprognoos ei ole täna helge: mitmed hiljutised või eesolevad maksumuudatused (majutusasutuste käibemaksu tõus, kütuseaktsiisi tõus, parvlaevapiletite hinnatõus, plaanitav automaks) mõjutavad Saare maakonda kui külastuskeskkonda halvasti. Kui lisame siia Eesti rahvastiku jätkuva vähenemise, rahvusvaheliste transpordiühenduste puudumise Lääne-Eesti saartega, aina tugevneva siseriikliku konkurentsi ning 2016. aasta suvel ees ootavad parvlaevajärjekorrad, siis on väljakutseid selles valdkonnas ilmselt rohkem, kui lahendada suudetakse. Aeg tiksub aga halastamatult edasi.
Et ennast kuuldavaks teha, on vaja laiapõhjalist ühendust, kes ei looda üksiku tuttava poliitiku kõnevõime peale, vaid teeb ennast otse, selgelt ja argumenteeritult kuuldavaks, siis hakkavad ka protsessid liikuma.
Võtmetähtsusega sündmuskorraldus
On selge, et keegi ei tule Saare- või Muhumaale voodikoha tõttu, seepärast ei anna suhteliselt suur voodikohtade arv maakonnas head ettekujutust meie tegelikust võimekusest. Majutusasutuste täitumus on palju olulisem ja need arvud pole viimastel aastatel kiiduväärt olnud. Olulisim on pakkuda inimestele (eriti peredele!) huvitavat tegevust ja meeldejäävaid üritusi.
Ooperipäevad ja Saaremaa ralli on kõigile teada maamärgid. Samal ajal on maakonnas kümneid arenemisvõimelisi üritusi, mida veavad särasilmsed sädeinimesed, kuid mitmed neist plaanivad hoopis kokkutõmbamist. Põhjusi võib olla mitmeid: väsimus, liigtihe suvine kalender, toetajate puudus jne.
Samas on just mandri omadest eristuvad üritused ja tegevused need, mis inimesi saarele meelitavad ja kogu majandusharule hoogu annavad. Seega on möödapääsmatu sündmuskorraldusele rohkem tähelepanu pühendada, anda tegijatele rohkem kindlust ja seda tuleb teha ühiselt – omavalitsused ja ettevõtjad, kultuurikorraldajad ja külaseltsid, suuremad ja väiksemad ettevõtjad, suvised ettevõtjad ja aastaringsed ettevõtjad. Kõigile on ruumi ja otsida tuleb ühisosa, mitte erinevusi.
Kelle huvides ja kes kontrollib?
“Millise ettevõtte huvides ta töötab?” on kostnud tagaselja küsimusi (praegune kultuur ju otse küsimist ei soosi). Vastan: ma ei tee seda üksi ja kasusaajaks on kogu maakond.
Isiklikus perspektiivis pigem kaotan, sest turismitöötajate ülemineku järel turismiühenduse alla kaotame linnavalitsuse struktuurist arendusosakonna ja kaotan ka palgas. Kui soovime demokraatlikku organisatsiooni, siis ei saa ega tohigi keegi seda ainuisikuliselt kontrollida.
Kui mõni ametnik ka hakkab oma mugavuse nimel ja kontrollikaotuse hirmus isiklikku sõda pidama, siis jääb see tema oma südametunnistusele, kuid head eesmärki ei nurja.
Turismireform on viimastel kuudel kohalikus meedias kõvasti tähelepanu saanud. Kuigi paljud väljaütlemised kubisevad pooltõdedest ja kohati isegi valedest, siis teeb avalikkuse tähelepanu pigem head – varem või hiljem tuleb paari riiaka inimese kõva hääle varjust välja kümneid töökaid ettevõtjaid ja omavalitsejaid, kes on ühise toimimise juba ammu heaks kiitnud ja ootavad võimalust tegutsema asuda.
Simmo Kikkas, Kuressaare linnavalitsuse arendusosakonna juhataja
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Palka nagu polegi õieti, sest kus “sull” liigub, seal see ka sujuvalt makse maksmata tasku libiseb.
No, ei ole aus teisi süüdistades ennast puhtaks pesta. Avalikkuse arvamus kujuneb demokraatlikus ühiskonnas varasemate tegude põhjal, mitte ümmargust juttu puhudes.
PIKK – SITT JUTT VALITSUSE KORIDORIDES!!!
HÄMA JA JÄMA KELLEGI SAHKERDAMISEST
SAMA MULA JAGATAKSE KA HOOLEKANNDE TEGEVUSEST !
REFORMIKAD TEGUTSEVAD SALMISI …
Rahvas pannakse fakti ette, kui juba on otsused tehtud !?
Turist on vist purjus, reffid ei puutu asja, ikka sotsid ja irl…
SOBIB
Nii lolli ja arusaamatut juttu pole juba tükk aega lugeda saanud, aga kirjutada võib mida iganes.
Uus reform, mingi uus turismi MTÜ ja turistid jooksevad saaremaale tormi, on see mõne mehe unenägu, või tõesti nii ka mõeldakse.
Pole siin saaremaal vaadata enam midagi, mida nähtud pole, ümberringi ruulib suur tühjus ja igavus.
Kõigepealt oleks vaja midagi suurt ja võimast siin valmis ehitada, või välja mõelda, alles siis võib siia turiste meelitama hakata ja see peaks käima aastaringselt, mitte olema mingi ühekordne projekt.
Vaadake, mis toimub mandril, mõelge midagi, meie suveüritused, kas neis on enam midagi!
mandrilt tuled saarele ja loodad ka mere äärde minna,aga võta näpust! mere äär on kinni:eramaa,eratee
mida siis vaadata? kadakaid? järvedele enamus samuti kinni
Meil on Kurreessaare linnas kilomeetrite viisi mereäärset tühermaad, mis seisab niisama, milles probleem, kas seda maad ei osata turistidele ja oma linna elanikele atraktiivseks muuta, midagi sinna rajada. Oh ei, minge Hiiumaale vaadake Kärdla sadamat, ja siis tulge tagasi ja vaadake meie oma!
Meil ei osata, meil jääb alati millestki puudu, meil puuduvad suured mõtted ja siis kui neid mõtteid pole, polegi midagi teha, kui just midagi lammutada!
10 aastat tagasi (7. jaanuar 2005) oli Kuressaare Sõnumites karikatuur, mis kirjeldas protsessi.
http://bb.tt.ee/album_pic.php?pic_id=1176
Dekaadiga on Kuressaares karikatuurist saanud igapäevane reaalsus ja asi ei pane enam muigama ka. Ausalt.
Algus oli hea aga ei jaksanud artiklit lõpuni lugeda kuna kiskus surnuskrääkimiseks.
Olen soomlane ja lugesin kirja, aga ei üldse saa aru, mis paremaks saaks. Olen harjunud, et kui midagi tehakse, sellel oleks ka kindel taust. Näiteks kui Saaremaal oleks 200 turismiga seotud ettevõtja, kes tegelevad turismiga, mida nad arvavad. Kui tulemus et 80 % tahab muuta süsteemi, nii asja selge, aga midagi sellist ei ole olnud meedias.
Salajuttu ikka liigub, aga Saaremaa osalt turism ei ole mängukann – see on äri, mis mõjub monele teisele sektorile. Moned turistid rentivad autot, ostavad autosse dieselit või bensiini, ostvad söögi, söövad restoranites, ostvad käsitööd, raamatud jne.
Sellisel uue loomisel PEAB olema pohjus. Mina sellist ei ole näinud. Ja tean ka hästi kui heas maines Saaremaa TIK on – ka välismaadel. Selle lammutamisel ei ole kui üks tee – turism ei too tulevikus enam nii palju tööd ja raha saarlastele.
Minu arust suht mõistlik jutt:
– ei ole vaja niipalju killustumist selle valdkonna adminnimisel
– ei loe mitte majutuskohtade või voodikohtade arv, vaid täituvus, keskhind ja majutatute arv
– väline keskkond on meile halb ja järjest halvenev
– kaotame siseriiklikus konkurentsis nii Pärnule kui ka Haapsalule
– vaja on konsolideerida üritusi ja jõudu põhihooajal edukalt toime tulemiseks.
See ongi ennekõike autori enda promo ja ideed.
Eesti moodi kiirelt kuulsaks läbi eneseupitamise ja teiste mahategemnmise.
Voodikohtade arv on väga oluline näitaja. Lõuna-Euroopas rahastab avalik sektor piirkondlikke organisatsioone just voodikohtade arvu järgi.
Mis on Pärnumaa ja Läänemaa puhul suur erinevus Saaremaaga?
Ligi 2 aastat tagasi kirjutas Maret Pank Saarte Hääles kirjutise Koostöö vajalikkusest saarel ja saarte vahel.
Tema oma kirjutises ei tabanud ka seda erinevust ära ja sisuliselt tegi “omavärava”.
Seda “omavärava” olemust kirjeldasin kirjutise kommentaariumis – teised maakonnad suudavad käituda maakonnana ja maavalitsused maavalitsustena ning maavanemad tegelevad “maakonna tasakaalustatud ja terviklik arengu” tagamisega:
http://arhiiv.saartehaal.ee/2014/01/24/koostoo-vajalikkusest-saarel-ja-saarte-vahel/#comments
Aga kui keegi kuulab, et bensiinijaam panustab turismiarendamisele, ytlen, et ten points. Soomes tehti uuring mida tulu loodusturism toob Kuhmo valda (muidu päris suur vald) ja koige suurimad kasusaajad oli bensiinijaamad, umbes 30 % kasutatust rahast. Kas selline uuring ka Saaremaa osalt tehtud? See kes teenib maksab arendustöö ka – lihtne eks.
Voodikohad ka üks aga peab arendamisele saama kaasa nad, kes tulu saavad ja selles majutusettevõtjade osa ehk 50 % – sama saab kokku restoranid, kaubad, bensojaamad, bussid, lennukid, käsitöökauplused jne..