Sinki, vorsti ja rulaadi, särisevat ahjupraadi

JÕULUKS SINKI: Kairi Rahu ja Ülle Jõgi lõikavad suurest singist parajad jupid.  TAMBET ALLIK

JÕULUKS SINKI: Kairi Rahu ja Ülle Jõgi lõikavad suurest singist parajad jupid.
TAMBET ALLIK

“No mis me teeme, tanguvorsti teeme!” kostavad naerusuised naised Saaremaa lihatööstuse vorstiliini tagant. Tõsi ta on – üksteise järel valmivad siin nobedate näppude all kenad vorstikeed, kõik makid ühtlased ja pontsakad. Nii kui fotograaf oma kaamerasilma naiste poole pöörab, kostab liini tagant kilkeid – õige lõbusad on need vorstimeistrid peagi saabuvate pühade eel.

Ehkki pühadeni on vaks maad minna, käib töö lihatööstuses täie auruga. Keegi ei istu, käes rüpes, keegi ei venita. Vorstid tahavad tegemist, sült segamist, ahjupraed marineerimist ning sink ihkab suitsu. Näpud on siin majas töötajatel nobedad ja käed käivad kiiresti.

Kell näitab tunnike enne keskpäeva, kuid lihatoodete osakonna juhataja Ain Kuusk tõdeb, et tubli jagu tööpäevast on sisuliselt seljataga – töö algas juba kell 6. Ehkki tööpäeva pikkus on siingi tegelikult selline tavaliste killast, on reegel ikkagi see, et töö lõpeb siis, kui töö on tehtud. Ei ole ju võimalik kella kukkudes liini äärest minema astuda – vorste ja liha ega valmis keedetud massi ei saa ometi sedasi ripakile jätta.

Oo, mis kaunid vorstikeed!

Parasjagu käib pritsimine. Kõlab lõbusalt. Verivorstide tootmisruumis ei tähenda pritsimine aga kaugeltki lustimist ja lillepidu. Olgugi et töötajad, nagu juba mainitud, on naerusuised ja kangesti lustakad.

Pritsimine tähendab siin seda, et ühest pikast seasoolest peab saama terve kett verivorstikesi. Või tanguvorste, kui mass on parasjagu tanguvorsti oma. Et praegu ongi masinas just tanguvorsti mass, on vorstikeed üsna tagasihoidlikku värvi. Nagu ühed õiged toored tanguvorstid ikka.

Kui aga verivorste tehakse, on massi pritsi sisse valamine omamoodi “ohtlik”, nendib Kuusk. Seda mitte seepärast, et see kellelegi viga võiks teha. “Ohtlikkus” seisneb ikkagi veres. Näiteks ei maksa sel ajal pritsimismasinale väga lähedale minna, sest verd võib valamise aegu üsna kaugele pritsida. “Siis on töötajad meil täpilised nagu lepatriinud,” naerab Kuusk.

Veri kusjuures on saaremaine. Kuna see tuleb lihatööstuse tapamajast ja lihatööstuse toodangut tehakse Saaremaal kasvatatud sigadest, siis rohkem küsimusi ses osas tekkida ei tohiks.

Enne kui hoogsa pritsimisega algust saab teha, tuleb loomulikult vorstimass valmis keeta. Alles siis, kui koostisosad – tangud ja kõik muu – on keenud, maitsestatud ja mass kokku segatud, saab alata pritsimine ja vormimine.

“Vorsti sisu lastakse masinaga seasoole sisse, vorstid lükitakse raami peale ja siis ootavad ahjud,” selgitab Ain Kuusk. Tema sõnutsi on tavaline – kui mitte arvestada jõuluaega –, et päevas valmib selles osakonnas umbkaudu 12 tonni vorstikesi. Mida lähemale jõulud jõuavad, seda enam tootmismaht kasvab. “On ka näiteks 21-tonniseid päevi.”

Põhiline töö käib jõulutoodetega ikkagi detsembris. “Ise tahad ju ka verivorsti ja tanguvorsti rohkem jõuluajal, mitte iga päev,” naerab ta. Näitsikud liini taga piidlevad muiates, käed jätkuvalt kibedalt käimas. Tea mis nad ise oma töö kohta räägivad…

Selgub, et töö pole keeruline teps mitte. “Tõmbad soole peale, paned masina tööle ja nii ta läheb,” selgitab Õie Mets. Sooled on seejuures üsna erineva pikkusega.

Kui pikk see kõige pikem sool olla võib, naised päris täpselt ei teagi. “Eks ta umbes nii neli-viis kepitäit on,” tõdeb Õie selgituseks vorstiraami poole viibates, kus vorstikeed kepitäite viisi üksteise all ja kõrval rippumas.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email