Jopebluus ehk jopetõrje evolutsioonist

jope

Millal ja kus ka ei juhtuks, et tegevusluba, tööleping, hankevõit või mõni ilus tehing jupsitakse valmis kellegi “oma jope” tarbeks, jättes igasuguste asjadega arvestamata, on väga tõenäoline, et noil asjadel läheb halvemaks. See on sirgelt ebaõiglane ja selle vastu ongi tehtud kõik tuntud moodused “omade jopede” tõrjeks: keeld sugulaste olemasolule mõlemal pool tehingut, otsusekomisjonid, komisjonide välisvaatlejad, elektroonilised hankekeskkonnad ja aina hullemaks. Nüüd järgneb niisiis sürrealistlik katse vaadata, kas tõrjumisega pole liiale mindud ja vajadusel “jopedele” nende karmi elu pärast kaasa tunda.

Ainuotsustajal juhtub ikka, et kaks konfliktset huvi sunnib valikut tegema: kas teha oma tööd nii, nagu see on mõeldud, või teha trikk ja olla kasulik sõbrale. Kui niisugusele anda seltsi üks sõbralik meeldetuletaja, on alguses kindlasti abi. Aga möödub ainult natuke aega ja huvide konfliktsus on nakanud abilisele, nii et seltskond sõpru kipub ikkagi töö mõtte kallale. Loomulikult rakenduvad nüüd täiendavad abijõud ja -vahendid, ja neist ongi alguses kasu, ja nii edasi.

Alpinistlik pingpong

Ajaloo jooksul on seesugune alpinistlik pingpong mängitud nii suurte kõrgusteni, et on juba külm, vähe õhku ja kerge ärevus, et kui nüüd kahest mängijast üks lajatab otse mäe tipus, siis mida too teine teeb.

Paljudes riigiametites külvatakse ametnikud üle reeglitega, mis peaks tagama samadel tingimustel riigi jutule tulnute võrdse kohtlemise. Ometi ei ole võrdsus tagatud. Reeglite kuhjatise iga üksiku otsuse jaoks läbinätsutamine, mis kipub asendama töö sisu, jätab kummatigi nii palju tõlgendamisruumi, et samadel tingimustel riigi jutule tulnuid koheldakse ikkagi silmnähtavalt erinevalt.

Kes meist ei teaks lugusid rääkida. Või teisalt: riiklike hangete keskkond on elektrooniline, mis vihjab kõigutamatule erapooletusele. Utreeruvalt üheksa kümnest seal liikuvast dokumendist tegeleb tõestamisega, et hankes osaleja ei ole kaamel. Kaameliks saab lihtsasti, hankes ei saa osaleda näiteks ühegi sendise võlaga riigi ees ega mitte ühelgi moel hankijaga seotud olles. Kummatigi teame lugusid, kus hange on just vajalikule pakkujale kätte mängitud.

Kui meile nüüd ikka veel tundub, et veel natuke abijõudusid ja -vahendeid ning kõik lõpeb veel hästi, siis me ei ole tähelepanelikud olnud. Ning see pole veel midagi.

Kodanikega vahetult suhtlevad ametnikud ei tohi tihti töötada oma kodupiirkonnas – eks ikka selleks, et seal elavad sõbrad ja sugulased neile pidevalt huvide konflikte ei põhjustaks. Niisugune ametnike küüditamine on teistpidi vaadates nende lahtilõikamine nii asjatundlikkusest kui ka motivatsioonist. Inimesele sisseehitatud maastike, inimeste ja nende kõigi vaheliste jõujoonte tundmine ning tung kodupiirkonna hea käekäigu järele on asendamatu ressurss, millest loobumiseks, liiatigi keelamiseks peab ikka jube häda olema.

Igal pool osatakse trikke ja nippe

Riiklikes hangetes, projektitoetuste jagamisel jne ei saa mõlemal pool tehingut olla inimesi või asutusi, kes on üksteisega kuidagimoodi seotud, näiteks suguluse või ühise organisatsiooni kaudu.

Eesti-suurusel maal tähendab see nõue midagi muud kui näiteks Saksamaa-suurusel maal. Näiteks tõsise looduskaitsega tegelevad siin loetud organisatsioonid, ja nendesse kuulumine on üpris peaaegu sama, mis pädevus looduskaitses.

Seega sama organisatsiooni piirang nügib asju sinnapoole, et kas riikliku hanke korraldaja või töö ärategija peab olema ebapädev.

Samuti on sage, et samas valdkonnas on mitu kaalukat tegijat samast perekonnast või suguvõsast. Seadus paneb ette, et kui üks neist läheb riigiametisse tööle, võivad kõik ülejäänud hakata uut eriala omandama. Niiviisi käib looduskaitse – võib oletada, et muudes valdkondades ei ole Eesti palju suurem.

Noh jah, nood kurbnäited pole päriselt nii traagilised – igal pool osatakse trikke ja nippe. Küll aga võime kohe otsa tõdeda, et oleme vahepeal liikunud mitte kuhugi – omajopepoliitika on enam-vähem sama võimalik kui aegade alguses.

See nõuab nüüd küll osalejailt rohkem tehteid, aga sama nõuavad kõik tegevused, mis üldse olemas on. Teisalt oleme liikunud küll, ja koguni väga kummalisse kohta.

Ürgkorruptandis võitlesid omavahel pisikesed isiklikud ja suured ühiskondlikud huvid ning kui mõni reegel appi tuli, siis ikka suurte huvide kasuks.

Tänapäeval võideldakse reeglitega muu hulgas selleks, et päriselt oma tööd teha. Nii saame kokku võtta, et korruptsioonivastane võitlus on esiteks seotud lopsaka ressursiraiskamisega, teiseks ei avalda õiglusele soovitud mõju ning kolmandaks avaldab päriselt töö tegemisele soovimatut mõju.

Loobuda lauskeelamisest?

Ehk oleks tõhusam lauskeelamisest loobuda ja tegeleda pigem kontrolliga, et hangitud, lubatud jne tegevuse tulemus oleks hea?

Ühiskonna mure on vast ikka, et asjad oleksid hästi tehtud, mitte et kade on olla? Sõber, kes saab avalikult sõbra käest töö ja võimaluse ennast teostada, ei peaks nagu sugugi olema motiveeritud hoolimatu suhtumise või halva tööga vastama.

Koguni vastupidi, midagi sellist võiks oodata võõrastelt ja odavatelt töösoovijatelt: nende vilumus ja emotsionaalne seos tööga on juhuslik, nende võimalus mujal tööd saada aga suurepärane, sest kes ei tahaks odavat trikivaba tööjõudu.

Ametnik, kes kodupiirkonnas inimestega sehkendab, ei lähtu vist kah suurima kahju imperatiivist. Sõbralike jõudude käest mistahes loa saanu võiks nagu olla iseäranis huvitatud sellest, et sõbralikud jõud ei pea kahetsema.

Praegu ei sisenda loosung “mõistlik olla on mõistlik” igapäevaste uudiste taustal suuremat kindlust. Aga väga raske on kontrollida tulemust millelgi, mida pole seega ametlikult olemas ja mida tehakse võimalikult varjatult.

Kui see kõik käiks avalikult, oleks hoopis teine lugu. Või mine tea. Igatahes oleks huvitav proovida.

Oliver Parrest, Anseküla elanik

Print Friendly, PDF & Email