KRISTINAGA ELUST ENESEST: Austraaliast koju tagasi (1)

Millegipärast tahtsin alustada seda lauset sõnadega “Piinlik tunnistada, aga…”. Ja jätkama  sõnadega “… aga mina olen ka üks nendest, kes pärast gümnaasiumi põgenes isamaalt Austraaliasse”.

Tegelikult ei ole see ju kusagilt otsast piinlik – üks harilik koolilõpetanu, kes ei tea täpselt, mida edasi teha, tahab maailma avastada, elus esimest korda päris iseseisvalt hakkama saada, täiskohaga tööl käia, keelt praktiseerida ja mööda sarjas “Kodus ja võõrsil” nähtud kuldseid randu ringi siblida. Igal juhul parem variant kui veeta aasta-kaks, õppides midagi, mis tegelikult sinus üldse mingeid kirgi ei küta.

Tundus kangesti unikaalne mõte kolida ühelt saarelt veidi suuremale üle. Üsna peagi avastasin, et selle unikaalse mõtte peale oli tulnud veel umbes kolmandik meie maa noortest. Esialgu olin meeletus eufoorias, kui jälle mõne kaasmaalasega kokku juhtusin, sest nii kaugel olles hakkasin kinni kõikidest asjadest, mis vähegi kodumaad meenutasid. Mõne aja möödudes olin järjekordse eestlase otsa sattudes juba vaikselt eelarvamusega.

Põhjus, miks ma mõnest kaasmaalasest ringiga mööda käima hakkasin, seisnes vist selles, et olen kas liiga kodukana või patrioot. Samas ei tahaks ma uskuda, et ühessegi äärmusesse laskun, kuid see, kuidas Austraalia eestlaste kogukonnas oli välja kujunenud mentaliteet, et Eestimaa on mingi must auk, mis imeb endasse kogu õnne, rahu ja kõik muu ilusa, pani mind kulmu kortsutama. Alguses arvasin, et see on mingi haruldus, et isamaast räägitakse kui “mustast august”, kuid seal päikese all veedetud kuude jooksul kohtasin seda suhtumist rohkem, kui oleksin tahtnud. Sellest ajast hakkas mul alateadvuses domineerima arusaam, et Austraalia eestlased ei näe Eestit muuna kui kohana, kus pole raha ega tulevikku.

Ma ei ole kunagi olnud see, kes siin olles oleks tundnud, et elan mingil eriti imelisel maal, sest nagu igas riigis, on ka meil omad jamad, millest me tihtipeale üle ei näe, kui muud perspektiivi polegi. Ikka üks Savisaar, hinnatõus, nirud palgad ja süüdistav näpp, mis alati otsib kõikidele probleemidele süüdlast.

Veebruaris läbi paksu pilve tagasi Eestimaale maandudes ja Saaremaale jõudes ei näinud ma järsku enam seda niisket, pilvist ja masendavat ilma. Ühtäkki tundusid isegi kõige vihasemad ja sapised netikommentaarid armsad. Mõnikord tuletan nüüdki endale meelde seda tunnet, mis mul kodusaarele tagasi jõudmise ajal oli.

Miks mul tuli tuju just sellest kirjutada? Vahel mulle tundub, et ka saarlased unustavad, kui hea meie elu siin tegelikult on. Mis siis, et vahel loksub praam tormi käes nii, et kõigi pardal olijate näod on roheliseks tõmbunud, ning praamiliikluse katkestuse tõttu sadamas istujate näod on sinakat tooni võtmas.

Me elame ühel kaunil maalapil, kus saarlaste “ö” ja laulev kõneviis ei jää kuidagimoodi linnulaulule alla. Mulle tundub, et vahel oleks meil vaja rohkem aknast välja vaadata ja seda kõike tähele panna.

Kristina Kretova

Print Friendly, PDF & Email