MINU ÖÖKAPIRAAMAT: Kuidas Tuulikud mu lugemise juurde tagasi tõid

TAAS LUGEJA: Tuulikute looming tõi Kristina Kretova lugemise juurde tagasi. TAMBET ALLIK

TAAS LUGEJA: Tuulikute looming tõi Kristina Kretova lugemise juurde tagasi.
TAMBET ALLIK

Kunagi esitati mulle küsimus, millised on need raamatud, mis on mind elus kõige rohkem mõjutanud.

Mõjutamine on lai mõiste – kas mõjutas väliselt, nii et ma ei suutnud raamatut käest panna ja mind lasti töölt lahti, sest istusin kodus ja lugesin, või sisemiselt, nii et avanes mingi tahk maailmast, mida ma enne näinud ei olnud. Esimesena meenus see, mis kuulub viimasesse kategooriasse ja figureerib seal esirindel.

Tegelikult on mõlemad Abruka kaksikvennad, nii Ülo kui ka Jüri Tuulik mänginud rolli minu lugemuse kujundamisel. “Vares” taastas mu usu lugemisse pärast aastaid kohustusliku kirjandusega võitlemist ning murdis mu peaaegu väljakujunenud mentaliteedi, et lugemine on piin ja ainus võimalus panna mind seda tegema, on top­pida mind keldrisse luku taha ja jätta sinna kuudeks raamatutega tõtt vahtima.

Võib öelda, et Jüri mõjutas mind lugema ja tegi võimalikuks selle, et tema kaksikvenna raamat üldse mulle kätte sattus.

Seda oli nii valus lugeda

Aga lähemalt Ülost ja raamatust, mis mind mitmeks nädalaks vaimselt sassi lõi. “Sõja jalus” ei ole mingi fantaasiailmast välja tõmmatud kirjutis, see on päriselu. See on kroonika, mis mälestuste, päeviku sissekannete, jutuajamiste ja räägitud lugude kaudu toob inimesteni sõrulaste küüditamise loo.

Kogu see asi mõjus mulle, sest see tundus kõik nii lähedal. See oli ju siinsamas. Ma tean, et sõjaraamatuid on sadu ja samamoodi on neissegi traagikat sisse tikitud, aga see tundus kuidagi teistmoodi. Praegu ei suuda ette kujutada, et sinna kirja pandud asjad kunagi juhtuda said ja inimesed kuidagi taastusid sellest ja elasid edasi.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Kristina Kretova

Print Friendly, PDF & Email