Helkivate ööpilvede uurimine viis eestlased Antarktisele (1)

SUVI: Oli ka kauneid suve- päevi. Enn Kreem nautimas päiksepaistet. ERAKOGU

SUVI: Oli ka kauneid suvepäevi. Enn Kreem nautimas päiksepaistet.
ERAKOGU

8. detsembril möödub 50 aastat päevast, mil tehti esimesed Eesti NSV Teaduste Akadeemia füüsika ja astronoomia instituudi Tõravere observatooriumi vaatlused Antarktisel, Davise mere rannikul asuvas polaarjaamas Mirnõi. Selle kaks aastakümmet katkemata kestnud programmiga on seotud paljud meie kuuenda kontinendi uurijad, valdav osa neist talvitujad. Nii pikka ja katkematut vaatlusprogrammi kuuendal kontinendil, mida järjekestvalt teostas mitukümmend Eesti esindajat, võivad kadestada paljud riigid.

 

50 aastat tagasi ilmus teiste linnanimede kõrvale Antarktise verstapostil ka Tallinna suunda näitav teeviit. Küsimus polnud eksootilistes kaugustes ja kuuendas kontinendis, vaid võimaluses laiendada helkivate ööpilvede vaatlusi lõunapoolkerale. Selle loodusnähtuse uurimine muutus aktuaalseks kosmoselendudega.

Atmosfäärikihti 70–100 km kõrgusel oli keerukas uurida. Üks võimalus oli teha seda ka helkivate ööpilvede kaudu, mis olid kosmilises navigatsioonis arvestatava mõjuga. Helkivad pilveosakesed moodustuvad kosmilistest tolmuterakestest, mille ümber tahkestuvad atmosfääri ülakihtidesse jõudnud vesinik ja hapnik. Pilvi mõjutavad päikesepursked ja maa magnetväli. Ööpilved on levinud ümber maakera. Neid on võimalik vaadelda, kui Päike laskub sobivalt horisondi alla ja valgustab veel seda kihti.

Vaatlusreisile aitas Leningradi instituut

Tõravere observatooriumi teadusdirektor Charles Villmann oli Eestis alustanud ööpilvede uurimisega juba 1950-ndate keskel. Erakordsete võimetega teadusorganisaatori tegevuse tulemusena sai Tõraverest helkivate ööpilvede uurimiskeskus. 60-ndate esimesel poolel jõuti projektini, mille kohaselt laiendati pilvede vaatlusi lõunapoolkerale ja kosmosesse. Kosmonautidest olid sellega seotud Vitali Sevostjanov, Pjotr Klimuk ja Georgi Gretško.

Antarktika ekspeditsioon oli tollases riigis elitaarne nähtus, kuhu suutis oma esindaja saata vaid rikas instituut. Eesti poolelt vaadates oleks ühe mehe osavõtt maksnud suurema osa füüsika ja astronoomia instituudi aastaeelarvest.

Hädast leidis Charles Villmann väljapääsu: Eesti esindaja vormistati Leningradi Arktika ja Antarktika Teadusliku Uurimise Instituudi teaduslikuks töötajaks, kelle ülesandeks oli täita polaarjaama meteoroloogia ja aktinomeetria programm. Vaatlusi saime teha fakultatiivselt.

Pärast 1911. aasta valusat “võidujooksu maailma lõppu”, nagu reklaamitakse Lennusadama näitust, toimusid Antarktika uurimistööd episoodiliselt. Alles rahvusvaheline geofüüsika aasta 1957–1958, mille põhifookus oli suunatud lõunakontinendile, tekitas laiemat ja sügavamat huvi selle piirkonna vastu. Paljud riigid läksid sinna esmakordselt. Alustati järjekestvate ekspeditsioonidega, ehitati palju polaarjaamu, sai teoks inimese püsikohalolek sel mandril.

Enn Kreem

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email