Klounid kuuluvad tsirkusse (36)

Maie ja valdur

Viimasel ajal on taevasse lahvatanud kired, mis on kannustatud ühelt poolt ühiskonna “kannatava” osapoole ehk samasooliste paaride kaitsmise soovist ja teisalt võitlusest traditsioonide ja konservatiivse normaalsuse eest.

Jälle ja jälle küsitakse: “Mis sina homodest arvad, aga homoabielust, aga homodepoolsest lapsendamisest? Kas sa vihkad homosid?”

Lihtsas keeles: ei, ma ei vihka homosid. Mul ei ole selleks vähimatki põhjust. Oma töös olen kokku puutunud väga paljude katkiste ja traumeeritud inimestega. Ka homod on paraku ühte või teist.

On pakutud välja pärilik võimalus, mis päranduvat reeglina ema liini pidi. Inimene olevat sündinud teistsugusena. Nii nagu mõni sünnib kuuenda varbaga või üks silm sinine ja teine pruun, ei tundvat selline inimene loomulikku sugutungi üldse või selle asemel tunneb huvi hoopis sama sugupoole vastu. Seega on ta võimetu looma normaalset peret, saama järglasi ja hoolima oma partnerist nii, nagu looduses on normaalsele arenevale ja ajas uuenevale inimsoole ette nähtud.

“Just nagu pere” mängimine

On olemas uuring aju mõningasest erinevusest, lugesin seda Daniel Golemani raamatust “The Dark Side of Emotional Intelligence” (e. k “Tundetarkuse pime pool”). Goleman kirjutab, et on uuritud nartsissistide, sotsiopaatide ja hoolimatute inimeste aju ning leitud, et nende ehituses on mõningaid erinevusi võrreldes inimestega, kel selliseid häireid ei ole.

Ehk siis, mida öelda tahan, on see, et kuigi seni pole leitud (või vähemalt sellest ei räägita), et homoseksuaalidel oleks mingeid füsioloogilisi põhjendusi oma hälbe õigustamiseks, siis see ei tõenda, et füsioloogilisi muutusi ei oleks. Ehk tõendeid geneetilisest soodumusest ei ole leitud. Veel. Samas on erinevate uurimustega leitud rohkelt tõendeid seksuaalse sättumuse seotuse kohta inimese kasvukeskkonnaga.

On inimesi, kelle areng on olnud keeruline. Õrn eneseotsimise aeg pikem. Reeglina on nad olnud eristuvad ja kooli ajal teistest erinevaina ka kiusamise ohvriks sattunud. Samasooiharusega ei pruugi sellel midagi pistmist olla, aga nad võivad sattuda punti, kus see võib olla popp, õigustus nende eksistentsile või kasutatakse ära nende alaväärsuskompleksides visklevat hinge ning soovi saada heakskiitu ja hellust. Nii surutakse nad sellesse identiteeti, olgu siis avalikult või mitte.

Halvemaid kogemusi minu praktikas on olnud seotud samasooliste paaride poolse

lapsendamisega. See ei ole nii, nagu praegu ajupesumeedias meile pähe topitakse, et “kaks issit on OK, kõht täis ja soe tuba!”.

Ei, kusagil on ka emme – emme, kes on oma lapse hüljanud, kellelt on laps ära võetud või ka ostetud. Issid omavahel ei saa lapsi ja seda põhjusega. Ka naistepaari poolt ninapidi veetud elatist maksvad isad ei pruugi olukorra üle kuigi õnnelikud olla. Ja sellisesse peresse “purgist tulnud lapsed” – see on suur äri, mille tulemusena kasvavad õnnetud inimesed, kelle puhul on puruks rebitud suur osa sellest, mis teeb inimesest inimese. Teadmised oma geenidest, päritolust jne, jne.

Kui paar otsustab lapse saada, siis on loomulik, et seda tehakse armastusest ja soovist jätkata sugu. Samasoolised paarid ei jätka oma sugu. Nad tahavad endale last ehk tegemist on oluliselt egoistlikuma projektiga, “just nagu pere” mängimisega, mis sarnaneb pisut “võtame koera!”-variandiga.

Ma ei hakka siinkohal lahkama teemat “aga heteroperedes on ju ka seda, teist ja kolmandat”. Muidugi on, aga ka seda ei peaks olema.

See on tõestatud, et samasooliste paaride peres sirgunud lastel on väga kõrge enesetapukalduvus, laialt levinud (oluliselt kõrgem protsent kui tavaperedes) alkoholism ja narkomaania ning psüühikaprobleemid, toitumishäired ja depressioon.

On sügava traumaga inimesi, kes on sattunud identiteedikriisi. Siia kuuluvad need, kes on nn defektiga ja keda on väga rangelt heteroseksuaalseks kasvatatud, sundides neid aktsepteerima nende jaoks loomuvastast tulevikku. Või, vastupidi, rikkudes täiesti normaalse inimese tulevikku, surutakse talle peale mõtlemist, nagu oleks kahe mehe (või naise) vaheline suhe midagi täiesti normaalset, teda sellesse mentaalselt või füüsiliselt sundides.

See on see, mille vastu lapsevanemate ühendused ja konservatiivid praegu võitlevad – nn uued õppematerjalid koolides, õpetamaks “uut normaalsust”. Ühe teooria järgi (see on homode endi välja mõeldud teooria) oleks loodus just nagu võtnud neilt ära normaalse soojätkamisinstinkti ja andnud neile mingi imelise loovuse. Samuti nagu pime hakkab teravamini kuulma jne. Selle teooria kõrvale pakuksin teise teooria, mille järgi on kuue lapse ema, kes nad edukalt üles kasvatab, vähemalt sama loov (ja ma ei pea silmas, et loov nende ninasid pühkima, vaid loov oma laste ülalpidamiseks vahendeid, nende kasvades neile parajaid riideid ja nende kõigi jaoks kvaliteetaega leidma). Te vaid kujutage ette, kui loov oleks ta veel siis, kui ta kogu oma aja lastele pühendamise asemel pühendaks selle endale ja oma tegevusele.

On aegu ja seltskondi, kus “homondus” on olnud lihtsalt rikaste lõbu ja moehaigus. See on alati viinud hävingu ja kaoseni.

Selliseid inimesi on alati

Kokkuvõtteks – sellisid inimesi on olnud ammu, on praegu meie ümber ja saab ilmselt alati olema. Me saame aru. Nad on inimesed ja väärivad inimesena õigust elule. Ei, ei ole OK neil päid maha raiuda nagu islamiäärmuslased teevad, ega meest, kes armastab meest,   kümneks aastaks vangi mõista, nagu Indias mõnel pool kombeks.

Aga ka nemad peavad mõistma – nad EI ole täiesti normaalsed. Homoseksuaalsus on hälve – seksuaalobjekti valiku häire. Seda nende asendusnormaalsust ei tohi meile peale suruda. Ei ole OK nõuda õigust abielluda traditsioonilisel moel ning mängida meest ja naist, ema ja isa. Nad ei ole seda ega saa kunagi olema ning me ei pea seda ka kunagi arvama hakkama. Selle pseudo­probleemi afišeerimine ja selle peale energia suunamine ei tee mitte mingil moel meie ühiskonda jätkusuutlikumaks. Meelelahutus on veidi teine asi. Minagi armastan Millingu ja Normanni show’d, aga sinna see jäägu. Klounid kuuluvad tsirkusse.

Kooseluseaduse juriidilisi probleeme on võimalik tänapäeva õigussüsteemis lahendada notariaalselt. Kõiki kahe inimese vahelisi rõõme on võimalik tähistada, ilma et seda peaks teistele nina alla hõõruma või nimetama abieluks.

Riik peaks palaganitegemise ja inimeste vaimse tervise rikkumise asemel tegelema noorte peredega, kes koosnevad mehest ja naisest, tagama neile inimväärsed tingimused järglaste kasvatamiseks. Ainult lastetoetuste tõstmine seda ei taga.

Maria Kaljuste, psühholoog ja nelja lapse ema

Print Friendly, PDF & Email