Roobaka küla täna ja veerandsajandi pärast

Kaunil kadripäeva õhtul kogunesid Pihla talu õuele Roobaka küla inimesed, et ühisnädala raames arutada meie küla tuleviku üle ja õnnitleda Pihla talu perenaist Vellit juubeli puhul. Kokku oli meid sel õhtul 16, kuus neist lapsed. Lapsed on kõige tähtsamad, sest nemad ju elavad ja toimetavadki 25 aasta pärast meie külas.

Millest siis unistada? Paljud meie unistused on juba täitunud või täitumas. Meil on teed korras ja mustkatte all. Kooskäimiseks on vanas Roobaka mõisapargis külaväljak, kus on laululava, laste mänguväljak, pingid. Meil on Kalju Rahu kirjutatud raamat meie ajaloost “Roobaka mälestused”. Sel sügisel saime positiivse vastuse projektile “Valgus Roobakale!”, millega saame parki elektrivoolu. Suur-suur unistus täitub!

Kõik unistused on täitunud tänu Kohaliku Omaalgatuse Programmi ja Leisi vallavalitsuse toetusele.

Et talud oleksid inimesi täis

Kadripäeval peetud arutelul soovisime me kõik, et 25 aasta pärast oleksid kõik talud inimesi täis. Noored leiaksid tee koju tagasi. Laiast ilmast saadud teadmisi ja oskusi rakendataks oma kogukonnas-kodukandis.

Sooviti, et traditsioonid püsiksid ja külakombed säiliksid. Külas oleks palju lapsi, oma lastehoid ja miks mitte jälle algkool. Uuesti oleks taastatud väike külapood. Unistus, et kõigis taludes hakataks taas loomi pidama, jääbki vist ainult unistuseks. Meie unistustes oli üks talu, kus kasvaksid veised, lambad ja muud koduloomad. Kõik lapsed saaksid seal abiks loomi talitamas käia ja õppida veel käsitsi lehma lüpsma. Säiliks kontakt looduse ja loomadega.

Külatänavad oleksid korrastatud, võsa maha võetud, kiviaiad teeäärtes üles lapitud ning korras taluõued oleksid küla uhkus. Lapsed unistasid veel oma küla spaast suure basseiniga, kalakasvatusest, rulapargist.

Unistasime ka Roobaka mõisa ülesehitamisest, millest saaks tore kogukonna kooskäimise ja -olemise paik. Mõisas elaksid mõisaproua ja -härra, kes oleksid meie tegemiste eestvedajad. Üks Leisi valla mees on meile soovitanud teha mõisa keldrisse kunstigalerii, oleks tore, kui seegi teoks saaks.

Nalja sai ka. Unistati, et 25 aasta pärast kaalikas ei ussitaks ja porgandid kasvaksid sirged ning poleks kartulimardikaid. Küla võiks lisaks ühistranspordile läbida rippraudtee. Unistati ka meie krooni tagasitulemisest euro asemel.

Suurim soov oli aga kõigil see, et oleks rahu, püsiks meie rahvus, meie keel (mis oleks endiselt riigikeel). Säiliks ühtsustunne ja koostöövalmidus. Maailmast kaoksid viha ja kadedus. Inimesed oleksid sõbralikumad, heatahtlikumad ja hoolivamad. Kõige tähtsam, et jätkuks rohkem aega oma pere, lähedaste, sõprade jaoks. Aega iseendagi jaoks.

Unistamine ei maksa midagi

Lõpetuseks kaks üleskirjutatud tarkust:

“Kui midagi kõigest hingest ihkad, saad selle. See võib nõuda kannatust, ränka tööd, rasket võitlust ja palju aega, aga sa saad selle. Säärane usk on iga kordamineku eeldus”, ning: “Õnn on tee, mida mööda me liigume, sihtpunktist olulisemad on teekond, maastik ja reisikaaslased.”

Unistada võib alati, see ei maksa midagi. Aitäh Elvi ja Reet Viirale, kes tegid meie kogukonnale toreda ettepaneku ühisnädala aktsioonis osaleda. Väga suur tänu lahkele pererahvale, kes meid kostitas. Suur kallistus meie Roobaka kogukonnale! Te olete toredad reisikaaslased sel teekonnal.

Loodan, et 25 aasta pärast oleme sama tegusad ja rõõmsameelsed. Edu meie lastele ja uutele kogukonna liikmetele säilitada, uuendada, tegutseda. Kunagi ei tohi nina norgu lasta. Eesti parema tuleviku poole sirge seljaga!

Aire Kurs, Roobaka külavanem

Print Friendly, PDF & Email