Nukumeister, kelle jaoks on nukud kui oma lapsed

TÖÖPOSTIL: Annika Aedma laualt võib leida igasuguseid huvitavaid asju.
INDREK RAMMUS

Teatrimaailma kulisside taga toimetav Annika Aedma meisterdab nukke nii tööl kui kodus. Ta unistab, et kunagi võiks tal olla täitsa oma nukuateljee.

Teater on Annikale alati meeldinud. Juba keskkoolipäevil oli tal soov ennast sellega siduda. “Mind on huvitanud just lavatagune maailm, mitte lavapealne,” märgib Annika. Otsekui tema sõnade tõestuseks käib kõrvalruumis, milleks on Kuressaare linnateatri saal, lavastuse “Rääkivad riided” proov. Annika on selle lavatüki kunstnik ja kuigi teda ennast laval ei ole, on seal tema ideed ja teostus.

Kohaliku linnateatri lastetükkide kunstilise poole eest hoolitsemine ei ole Kuressaarest pärit Annika põhitöö. Igapäevast leiba teenib ta hoopis Tallinnas NUKU teatris nukumeistrina. Ametinimetus iseloomustab Annika igapäevast tööd suurepäraselt, ta sõna otseses mõttes meisterdabki nukke, mille abil näitlejad rahvale meelelahutust pakuvad, ja seda juba viimased neli aastat.

Koolist oma erialale

Kooli etenduskunstide osakonnas oli tema eriala nimetus hoopis butafoor-dekoraator. Võib öelda, et butafoor teeb ehtsaid esemeid matkivaid koopiaid, mida kasutatakse enamasti teatris.

“Tekkis mõte, et tahaks õppida stsenograafiat (lavakujundust – toim), aga sel aastal, kui keskkooli lõpetasin, ei saanud ma esimesel aastal kunstiakadeemiasse sisse.” Seetõttu õppis Annika aasta hoopis käsitööd ja käis samal ajal ettevalmistuskursustel.

Juhuslikult kuulis ta aga üht raadiosaadet, kus oli juttu butafoor-dekoraatori erialast, mida õpetatakse TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Põgusast saatelõigust innustatuna suunduski Annika hoopis Viljandisse, kus veetis õppides neli aastat.

Pärast kooli lõpetamist kutsuti Annika tööle Tallinna linnateatrisse, kus ta sai töötada oma erialal. “Mul on hea meel, et sattusin pärast kooli Tallinna linnateatrisse ja just oma eriala peale. See aitas sisse elada teatrisüsteemi, mis on üsna erinev sellest, millega koolis harjunud oled,” leiab Annika. Ta lisab, et teatris on oma kindel rütm, millega kõik asjaosalised arvestama peavad. “Kui öeldakse, et mul on seda homseks vaja, siis homseks seda vaja ongi, venitada ei saa,” selgitab Annika, pidades silmas näiteks mõnda rekvisiiti, millega on lavastaja arvestanud.

Tema ametis on oluline osa koostööl. Koostööd tuleb teha nii rekvisiitori, lavastaja kui näitlejatega. Annika koostöövalmidust ja oskusi märgati ja ta suundus edasi tööle Tallinna nukuteatrisse.

Nuku meisterdamist võrdleb Annika rätsepatööga. “Iga konkreetse nuku taga on konkreetne näitleja,” selgitab ta. Lisaks on iga loodava nuku taga veel nukutehnik ja -kunstnik. Viimane visandab nuku ja esimene on justkui nukuinsener, kes karkassi kokku paneb.

Nukutehnik loob nukule ka kõik vajalikud liikuvad mehhanismid. Seejärel hakkab Annika nukule n-ö lihaseid kasvatama. “Minu ülesanne on voolida nuku nägu, käed, meisterdada keha, värvida nägu, luua karakterile omased juuksed ja kõik muu,” selgitab Annika.

Kuna ühe nuku meisterdamine sisaldab ka pisemat näputööd, võtab Annika mõnikord töö koju kaasa. “Natuke patustan,” tõdeb ta. Nii võibki Saku alevikus elavat Annikat näha mõnikord ühistranspordis meisterdamas. Paaril korral on see silma jäänud ka kaasreisijatele. “Kudusin rongis ja ühed naised arutasid omavahel, et vaata, mis lõnga ta kasutab.”

Nimelt ei ole teatris kasutatavad materjalid alati meeldivalt villased, vaid pigem sünteetilised ja sellised, millest kootud kampsunit igapäevaseks kandmiseks just ei tahaks. Teatris mängib materjalide valikul rolli distants, millelt nukke vaadatakse. Seega peab valitud materjal omama efekti teatud kauguselt.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles