Mõnulaksu jahtides

ARMASTAVAD LIIKUMIST: Raili Nõgu; Edith Voksepp ja Margus Kivi tütrega. 2 X ALLAN MEHIK JA ERAKOGU

ARMASTAVAD LIIKUMIST: Raili Nõgu; Edith Voksepp ja Margus Kivi tütrega.
2 X ALLAN MEHIK JA ERAKOGU

Mõned nimetavad neid spordihulludeks. Nemad ise nimetavad end spordisõpradeks. Nende jaoks on spordist saadav mõnulaks olulisem kui võistlusrajal kannatatud valu.

Sporditegemine on moes. Rahvaspordiüritustel on osalejaid aina rohkem ja nii mõnigi neist on võtnud endale korraliku eesmärgi. Mõni lihtsalt naudib võistlemist ja kõik ei jõuagi võistlema. Ei taha. On oma “hulluses” üksinda jooksu- või rattarajal.

Spordi juurde jõudmise teed on kõigil erinevad. Mõni on selleni jõudnud pärast spordi vihkamist kooliajal, mõni on sportinud kogu elu, mõni saanud spordi najal üle tervisemurest. Küsimusele, miks nad seda teevad, on vastus kõigil üks: “See on mõnus.”

22 aastat hiljem

Kuressaare ametikooli autoõpetaja Priit Kald võtab spordiarmastust üheselt ja mõistetavalt: “Kui oled kunagi naist saanud, siis tahad ju veel. Spordiga on samamoodi.”

Priit Kald, keda võib peamiselt näha jooksurajal, on üks selline spordimees, kes on sportimisega kokku puutunud pea kogu elu. Juba kooliajal ta jooksis ja ujus ja tõstis raskusi. Jooksutrennini jõudis ta ka sellepärast, et üks salaja suitsetav klassivend oli hakanud temast mingil hetkel kiiremini jooksma. See ei mahtunud Priidule pähe. Ameerika sugulastelt saadud korvpallitossud sai jooksutrennis ribadeks kulutatud. Ta jõudis isegi Kuressaare linnajooksu noorteklassi võiduni. /…/

Tütrega trenni

Priit Kaldi Saarte Häälele soovitanud Margus Kivi on samuti ametikooli autoeriala õpetaja ning pole temagi spordipisiku käest pääsenud. Tema spetsialiteet on rattasõit. Maastikul. Margus on ka kooliajal oma sõnul suure hurraaga erinevaid trenne teinud. Täpselt nii kaua, kuni “hurraa” on üle läinud ja tee trenni ära ununenud. /…/

Edith Vokseppa kannustab teadmine, et maailmas on palju spordialasid, mida proovida. Tema on üks sellistest spordihulludest, kes on eluaeg sportinud. Juba neljaselt läks või õigemini ema viis ta võimlema ja nõnda võimles ta 13 aastat.

Edith ütleb, et vanematele tuleb aitäh öelda, et nad ta spordi juurde suunasid. Koolis sai kaugust hüpatud, joostud ning tõkkejooksus sai ta isegi maakonna võistlustel pronksise autasu. Ülikoolis leidis teisedki võimlejad ja nii see läks. /…/

Rohkem kui enamik

“Koolis võeti mult usk sellesse, et end kiiremini liigutada suudan,” ütleb Agne Peetersoo. Oma sõnul oli ta kooli ajal nii ebasportlik, kui vähegi olla sai. “Kehaline kasvatus oli üks ebameeldivamaid aineid koolis. Ei ühtki eduelamust. Kartsin kitse, kõrgushüppelatti ja  kaugushüppekasti, joosta ei jaksanud üldse,” meenutab ta.

Nüüd on Agne spordiusku, rohkem isegi mereusku. Või süstausku. “2008 käisin esimesel süstamatkal Vahemerel, sain eduelamuse ja “süstanakkuse”,” räägib ta algusest. “2009. aastast on mul oma süst. Taas vallalisena jäi enda jaoks rohkem aega. Sellest ajast käin aeg-ajalt merel.” /…/

Vigastus pani sportima

Tornimäe põhikooli direktor Raili Nõgu ütleb, et tahaks langevarjuga hüpata ja lohesurfi proovida. Tundub, et need on vähesed asjad, mida Raili teinud pole. Tema kontosse kuuluvad jooksmine, suusatamine, militaarrännakud, seiklussport ja nii edasi. Raili väidab, et sportimine on nauding. /…/

Ikkagi suudan

Argo Arikas on järjekordne näide, et innukam sportimine ei pea algama kooliajal. Argo alustas ujumisega viis aastat pärast kooli lõppu. Siis tuli võrkpall, paar aastat tagasi rattasõit. Sporditegemise põhjuseks toob ta sellesama “enesetunne läheb paremaks”. Väga eesmärgipäraselt ta ei treeni. Siiski saab igal nädalal veidi trenni tehtud. Võistleb ta näiteks üle Väikese väina ujumises, triatlonitel ja rattamaratonidel. “Vägev tunne on, kui lõppu jõuad – ikkagi suudan!”

Loomulikult tuleb aru saada, et kõik inimesed ei hakkagi sportima ning paljud ei saa seda mõnulaksu kätte. Või saavad selle kuskilt mujalt.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email