Üks teatraalne kool see KG!

EKSPRESSIIVNE LAVASTUS: Jäädvustus 11.b etendusest “Väljast sisse”, pildil Martin Lonn, Ago Oll, Gevin Milpak ja Katrin Kane.  GERT LUTTER

EKSPRESSIIVNE LAVASTUS: Jäädvustus 11.b etendusest “Väljast sisse”, pildil Martin Lonn, Ago Oll, Gevin Milpak ja Katrin Kane.
GERT LUTTER

Läinud neljapäeval oli Kuressaare gümnaasium teatrisaginat täis. Juba 19. korda sai teoks kooli Suur Teatriõhtu, mis sedakorda oli pühendatud luulele ja luuletajatele.

Tuleb kohe ausalt üles tunnistada, et selliste teatriõhtute fenomenist olin kuulnud varemgi, aga ei tea miks polnud ma varem ise kohale jõudnud. Eks ikka oma laiskusest! Nüüd, kus korraldajad olid arvanud ka mind žürii koosseisu, polnud pääsu, tuli minna. Ja tagantjärele targana oli see nii hea ja nii õige otsus.

Näitemängu on koolides ikka tehtud, aga see siin on hoopis midagi muud, see pole mitte ainult traditsioon, vaid üks suurepärane näide kooli vaimsusest ja õpilaste ühistegemise vaimust.

Üheksa minilavastust, igaüks oma idee ja omamoodi lahendusega. Luuleteema oli noortele teatraalidele paras väljakutse. Laias laastus võiski etendused jagada kaheks: ühed tegijad lähtusidki luulest ja luuletajatest, teistele oli see pigem ettekääne, et laval mingeid omi asju ajada. Siinkohal pole mõtet arutleda, kellel oli õigus ja kuidas paremini õnnestus. Oluline on see, et nii mõnigi noor oli sunnitud ehk esimest korda luulega tõsisemalt tegelema ja võib-olla polnudki see esimene kokkupuude nii jahmatav ega jää loodetavasti viimaseks. Alahindamata tänapäeva koolinoorte vaimseid huve, pole ma väga veendunud, et üks abiturient oma esimese valikuna vabadel hetkedel Koidula või Ristikivi luulekogu järele haaraks.

Nutikas lavastus

Grand prix’ võitnud 12.a lavastus “Loe mu luulet” (lavastajad Kert Mandel, Gert Tammel, Sander Tamm ja Kirsti Kask) oli nutikalt lavastatud ja heas mõttes tõsiselt tehtud, tegelased mõjusid usutavalt ja mõte jõudis pärale. Kui lugu veidi tihendada ja tegelastele enam tegevust leida, saaks veel parem.

10.a “Programm” (lavastajad Kateriine Püüa ja Karoliina Tammel) oli ühtpidi kindlapeale minek – teleprogrammi paroodiavorm annab tegijatele palju võimalusi lustida ja karakteriloomega (ilmatüdruk Katrin Saar, lehm Karl Sai, abitreener Saimon Moondu) katsetada. Küllap oskavad luuletundjad minust paremini hinnata, kas ja kuipalju selles programmis Jürgen Roostet oli, aga lõbus oli küll. Nii laval kui ka saalis.

11.b “Väljast sisse” (lavastajad Greete Paaskivi ja Alice Berens) oli ekspressiivsem ja kui laval on juba Viha, Armastus, Tüdimus, Eufooria.., siis on ka kirge ja möllu. Väga stiilne kavaleht oli ka.

“Elu keerdkäigud” (lavastajad Karina Sepp, Agnes Paju, Kettli Tamm) 10.c-lt pakkus luulele lisaks elavat muusikat ja laulu, väga stiilselt lavastatud laulu sealhulgas. Tulevaste teatriõhtute tegijaile võikski soovitada elava sõna kõrval rohkem ja julgemalt elavat muusikat kasutada. Musikaalsete noorte puudust ei tohiks ju olla ja tulemus on igal juhul säravam kui fono.

Tuleb tunnistada, et 10.b “Fragmente elust” (lavastajad Marta Rõõm ja Annmarie Tuuli Koskinen) jäi mulle natuke segaseks. Sõdurid, vaimud ja pagulased pakuvad ju nii palju tõlgendamisvõimalusi, aga ju läks lavastajate taotlus minust kuidagi mööda.

“Ajutised ajas” (lavastajad Karolin Kärm ja Brigita Tool) tõi tinglikku lennujaama oma reisi ootama eri põlvkondade kirjanikud. Nii erinevad oma loomingus ja veel erinevamad oma natuurilt. Küll aga sai selgeks, et ajutine on pigem aeg, kui looja. Ehk tahtis 11.c seda mulle öelda. Usun küll.

Isamaaline mõtisklus

“Isamaaline mõtisklus” (lavastaja Ave Mägi) oli 11.a poolt kahtlemata tõsine ettevõtmine, aga läks ehk liiga tõsiseks ja liiga isamaaliseks, vähemasti üldlaulupeo fonogrammilt kõlanud “Mu isamaa on minu arm” kava lõpus oli pigem läila kui ülev. Ja noored: selle laulu sõnu peab teadma peast! Või oli see taotlus?

12.b võttis oma “Luulelenniumiga” (lavastajad Valeria Liigsoo ja ka suurepärase õhtujuhi rolli teinud Meeri Martinson) taas täistuurid üles ja etendas muljetavaldava galakontserdi, kus jagati auhindu (kõige Üdim Jüri näiteks!) aastatuhande parimatele kirjanikele. Hea idee ja tore teostus, mitmeid häid leide.

Punkti pani õhtule 12.c “Kahe näoga kunstnik” (lavastaja Annabel Tanila). Kummardus Juhan Viidingu loomingule ja elule. Lugu ja looja oli noortele tegijatele liiga raske pähkel, aga Viidingu juurde tasub alati tagasi tulla, võib-olla enam mängulisemalt, sest mõnda asja peabki enne jälle ja jälle katsetama, kui teatri­ime end tabada laseb.

Kokkuvõttes oli teatriõhtu tore ja aus. Enamiku lavastuste kallal võiks veel pisut vaeva näha ja tulemus saaks veelgi tublim. Vähemtähtis pole seegi, et just nõnda koos ja ühestegemine annab kogu klassile hindamatu kogemuse ühes suunas vaadata ja teadmise, kellega koos tasub luurele minna.

PS. Kogu õhtu vaieldamatud tähed olid minu arvates õhtujuhid Gert Tammel ja Ott Pukk. Täpsed, napid ja naljakad.

Print Friendly, PDF & Email