Mõtisklusi inimloomusest (15)

hea ja paremInimese ainus mõõt on inimlikkus, kõik muu ei loe. Inimloomus on aga salakaval, selles võitlevad omavahel hea ja halb pool ning kumb peale jääb, sõltub lastetoast. Et see lastetuba aitaks heal võita, peab meil kõigepealt vedama oma vanematega ja seejärel õpetajatega, kellega elus kokku puutume.

Inimesed, mis meil viga on? Silmakirjalikkus, kadedus, väiklus, sallimatus, pealiskaudsus – need on praeguse aja märksõnad. Demokraatia (kapitalismi) saabumisega tulid kauaigatsetud mõtlemis- ja sõnavabadus, aga kadus ära lastetuba. Niipalju, kui seda seesmist intelligentsi pärast viitkümmet okupatsiooniaastat veel järel oli. Moraalipiirid on hägustunud.

Lapsedki oskavad suurepäraselt manipuleerida, sest oleme ise head eeskuju näidanud. Lapse õiguste deklaratsioonile viitab iga lasteaialapski, samas pole olemas lapse kohustuste deklaratsiooni. Meie tuupimispõhine ja üsna rõõmutu koolisüsteem ei õpeta analüüsima ega mõtlema.

Hirmutav eeskuju    

Laste pingetaluvus on juba seetõttu kehv, et nad on füüsiliselt nõrgukesed. Meie kool ei valmista lapsi ette tegelikuks eluks. Lasteaias ja algklassides me ninnu-nännutame liialt ja hoiame nn ohtlikku informatsiooni kinni, aga ühel hetkel oleme need lapsed kaotanud, sest tegelikult on nad täiskasvanute elu ammu kõrvalt jälginud ja meie silmakirjalikkuse läbi näinud.

See on sama efekt, kui teatame lapsele, et ta on lapsendatud, alles teismeeas või veel hullem – ta kuuleb seda teistelt. Igasugune usaldus on hoobilt läinud ja seda tagasi võita pea võimatu.

Elu ei ole vaid lust ja lillepidu ning seda peame maast-madalast lastelegi selgitama. Keegi peab neile ju ütlema, et elus tuleb sageli valida mitte hea ja halva, vaid hoopis halva ja veel halvema vahel. Tegelikult meeldib lastele väga, kui nendega elust räägitakse, aga seda peab tegema oskuslikult. Ja tuleb rääkida ka rasketest teemadest, nagu koolikiusamine, vägivald, sõltuvused, usundid, rassism. Et lapsed rasketes olukordades ei murduks ja suudaksid alati ka inimeseks jääda.

Kõige targem oleks kooli kutsuda elulisi teemasid tutvustama oma eriala spetsialistid, aga meie ühiskonnas puudub selleks valmidus. Küll oleks tore, kui koolis oleks näiteks mehelikkuse ja naiselikkuse õpetus, nagu Prantsusmaal. Ehk kanduks siis vastastikune austamine ka täiskasvanuikka?

Samas teame kõik, et lapsi ei kasvatata sõnadega, vaid eeskujuga. Ja see praegune eeskuju on hirmutav. Me ei viitsi teist ära kuulata, me ei viitsi süveneda, me ei viitsi mõtelda. Sest mõtlemine on raske töö. Lihtsam on uskuda dogmasid ja kuulujutte, kui uurida asja alg­allikast, lihtsam on viriseda, kui lahendusi pakkuda, lihtsam on otsida süüdlast väljastpoolt, kui viga endas näha, lihtsam on olla anonüümne netikommentaator, kui silma vaatav vestluskaaslane. Lihtsam on jätta asjad nii, nagu need alati on olnud. Ja nii see mugavusstagnatsioon kestab.

“Elu eesmärk on enese arendamine,” ütles Oscar Wilde. Areng toimub vaid siis, kui me teeme midagi vabast tahtest ja sisemisest vajadusest. Ükski seadus ei saa olla tõhusam tervest mõistusest. Kuhu ometi on kadunud eestlase mõistlikkus ja lihtne talupojatarkus?

Ära vahele jää

Riigi tasandil mõeldakse välja üha totakamaid regulatsioone, aga käsud-keelud, eriti kui need üritavad elu peensusteni reguleerida, tekitavad vaid trotsi ja tõukavad nihverdamisoskusi lihvima. Igalt poolt vaatab vastu moraal: varasta, aga ära vahele jää! Kui nõukaaegsed riigivargad võisid tehasest varastatud juppidest kokku panna kuulipilduja, siis praegused lausa praami või lennuki. Ja vähe sellest, et vargaid vastutusele ei võeta, me valime korrumpeerunud poliitikuid üha tagasi õigustusega “ah, kõik teevad nii”.

Tekib küsimus, et mida me siis tegelikult tahame. Inimloomus lihtsalt käsib alati võitjate paati hüpata, seega pole ka parteide vahetamises midagi taunimisväärset. Mentaliteet, et kiida sina mind, siis kiidan mina sind ja kui sina minu sigadustest vaikid, siis vaikin mina ka sinu sigadustest, toimib igal võimutasandil.

Eestis elame meeste korraldatud maailmas, aga mehed, teadagi, teevad kõike “iseenese tarkusest”. Perekonnas teab mees alati paremini, mis naisele-lastele vaja on, tööandjana teab mees alati paremini, mis alluvatele etem on, ning riigis teab meestevalitsus alati paremini, mis rahvale sobib. Sest mees on ülalpidaja. Nagu annaks võimule (perekonnapeaks, ülemuseks) saamine kohe ka särava mõistuse.

Kutsun üles partnerlusele, sest koos asju arutades saab palju parema tulemuse. Mees kardab nõu küsides end nõrga ja rumalana näidata. “Tugevus on hoopis see, kui julged enda kõrvale võtta inimesi, kes on sinust targemad, ning kui julged välja näidata oma nõrkust, abi küsida ja seda ka vastu võtta.” “Paluge vabandust, kui eksisite – oma eksimuse tunnistamine on julguse ja suuremeelsuse, mitte nõrkuse tundemärk.” Nii on öelnud targad eesti mehed.

Meile on aga tähtis, et väljapoole kõik ilus paistaks. Ikka oskame võõrastele omad ja omadele võõrad olla. Nii ka riigi tasandil – ikka see välisilma ees pugemine. Kas alalhoiuinstinkt või alaväärsuskompleks? Vene ajal täitsid eestlased Moskva, nüüd Brüsseli käske saksa täpsusega. Kas poleks tähtsam ikkagi sisemine, oma pere ja rahva heaolu? Tööandjatele ütleks, et miinimumpalka saav naine – mees ju sellise palga eest nõus töötama pole – ei ootagi alati palgatõusu, vaid vahel lihtsalt head sõna. Mehed taandavad kõik vaid rahale, sest selleks sunnib neid mustvalge süsteemi-aju. Arusaadav. Samas vajab naise kirju empaatia-aju rohkem arutamist ja rääkimist. Kui me vaid suudaksime nende eripäradega mõlemapoolselt arvestada…

Räägime otse ja ausalt

Olen mõelnud, et hoiaksime kõvasti üksteise aega kokku, kui lõpetaksime viisakuse sildi all valetamise ja silmakirjatsemise ning räägiksime asjadest otse ja ausalt. Otsekohesusega kaotatakse sõpru (pigem tuttavaid), aga jäädakse sõbraks iseendaga. Arvan, et see on suurem väärtus. Igas olukorras iseendaks jääda on raske, aga kindlasti võimalik.

Tean, et õiglust siin ilmas ei ole ega tule. Aga vähemalt me ise võiksime suuremeelsemad olla. Kritiseerimise asemel pakume parem lahendusi välja. Süveneme, teeme asjad endale selgeks kõiki osapooli kuulates. Arutame, vaidleme ja ärme solvume üksteise peale lapsikult.

Kõigile ei saa ega peagi meeldima. Lähtugem põhimõttest: ära kiida või laida inimest, kiida või laida TEGU! Vihastamise asemel naergem! Naergem iseenda ja inimlike nõrkuste üle. “Huumor on hinge tarkus,” ütles Goethe. Olete tähele pannud, et lihtsaim test, selgitamaks kellegagi sobivust ehk hingesugulust on see, kui naerate samade naljade peale? Mulle väga meeldib eestlase mõnus eneseiroonia.

Saatku meid Vahur Kersna mõtteterad: ei tohi olla ülekohtune; ei tohi kellelegi liiga teha; oleme siia ilma tulnud rõõmu tundma ja kui vähegi võimalik, siis seda ka teistele pakkuma.

Olgem eestlased, saagem eurooplasteks, aga jäägem alati inimesteks!

Elo Lember, saarlane

Print Friendly, PDF & Email