Bioregionalism kui pääsetee kollapsist? (2)

ROHUJUUR

Suurimategi optimistide silmis eksleb inimliik praegu majanduslikult, ökoloogiliselt ja (geo)poliitiliselt täiesti kaardistamata aladel. Tehnilise tsivilisatsiooni areng, mis paarsada aastat võidult võidule sammus ja rahvaste elujärge parandades globaliseerus, on takerdunud tõsistesse raskustesse. Eriti niru on selle majandusliku vundamendi, kapitalistliku laissez-faire-süsteemi seis ning majanduskasv hääbub kõikjal. Sealhulgas EL-i majanduste kogumaht ei ulatu Eurostati andmeil siiani 2007. a tasemele.

Võrreldav Suure rahvasterändamisega

Tänapäeva peavoolu-ökonoomikateooriail puuduvad retseptid säärastes oludes tegutsemiseks. Lisaks sotsiaalsetele ja poliitilistele pingetele on majanduskasvu kadu toonud kaose finantssüsteemi. Isegi “majanduse vereringe” toimimisse süvenemata on ilmselge – kuni planeedi elanikkond kasvab endiselt ca 200 000 tarbija võrra päevas, tähendab majanduskasvu puudumine keskmise ilmakodaniku tarbimisvõime (loe: heaolu) kahanemist iga päevaga.

Pingeid ja heaolu kõdumist tajuvad isegi arenenumate tööstusriikide rahvad, aga arenguriikides halveneb elu-olu palju kiiremini. ÜRO väitel on “viletsuse standard” plahvatuslikult laienemas. Tulemusena liikvele läinud sõja-, kliima-, majandus- ja poliitpagulaste arvukusel pole analooge planeedi uusaegses ajaloos. See on võrreldav vaid Rooma impeeriumi lõpuaegadest tuttava Suure rahvasterändamisega.

Et varasemate arengute jätkudes peab majanduskasv aastail 2010–2050 planeedilt kaduma ja tööstustsivilisatsioon kollapsifaasi jõudma, on prognoosinud mitmed teadusuuringud. Tuntuimad neist ehk “Kasvu piirid” (“Limits to Growth”, 1972) ja naftatipu kontseptsioon (“Peak Oil”, 1956). Lisaks on reaalteaduste ja inimajaloo vaatevinklist selge, et see ongi asjade normaalne käik. Et kõik tuntud komplekssüsteemid arenevad alati kasvude-languste jadana, mitte pidevalt kasvades. Sest lõputu kasv lõplikus keskkonnas pole lihtsalt võimalik. Sidudes väljendi “kasv” väljendiga “jätkusuutlik”, on tulemuseks oksüümoron. Tänapäeva ökonomistid ja poliitikud saavad seda lihtsat tõde eirata vaid reaalteaduste salgamise hinnaga.

Biofüüsikaline majanduskäsitlus ja ühiskondlike komplekssüsteemide teooria näevad praegu ainsa väljapääsuna deglo­baliseerumist – otsustusmehhanismide ja majandusaktiivsuse maksimaalset lokaliseerimist koos kultuuritraditsioonide ja looduskoosluste hoidmisega võimalikult kaitstuna välismõjude eest. Separatismi ja isolatsionismi, kui soovite.

Vaid globaalsüsteemist isoleerumine ja lokaalse komplekssuse vabatahtlik vähendamine võib pehmendada kaost, mis tööstustsivilisatsiooni läheneva kollapsiga paratamatult kaasneb.

Ajalooliselt on iga inimkultuur kujunenud oma eripäraste elukoosluste ja keskkonnatingimustega aladel, piiritletuna looduslike pinnavormidega. Mustmulla- või tundra-, saare- või kõrberahva teisale asu(sta)mine kaota(nuk)s ka vastava kultuuri. Põlvest põlve edasi antud pärimuskultuur on alati teatud looduskäitumise, toiduhanke, suhtlemise, käsitöö jms oskusteabe kogum toimetulekuks oma elukeskkonnas. See info summeerubki kohapärimuste, kommete, uskumuste, rahvakunstide jms näol kultuurina.

Eeltoodust lähtudes loeb bioregionalism ka inimkultuurid kohalike loomulike loodustervikute lahutamatuks osaks. Näitab, et vaid taolisest lokaalsest holismist saavad lähtuda mõistlikud tegevuskavad, otsused ja valikud igas poliitika-, kultuuri-, majandus- ja keskkonnaküsimuses. Et jätkusuutlik eluviis ongi võimalik vaid eluümbrusega harmoniseeruvate maaviljeluse, toormekasutuse jms pärimuskultuuri tavade järgimisel.

Tänapäeval ei lange poliitilised riigipiirid pahatihti kokku bioregionaalsete piiridega. Veel enam, majanduse globaliseerumine on paisanud planeedi kultuurid hiiglaslikku mikserisse. Kümneid tuhandeid aastaid põlvest põlve edastatud oskused kohapealse eluga hakkama saamiseks on viimaste kümnenditega haihtunud. Selles võib näha nüüd ülikiirelt kosuva jätkusuutmatuse alglätteid.

Ideaal: hästivalmistunud külakogukonnad

Et globaliseerumistsunamiga kaasalohisemine ei pruugi Eesti majandusele, kultuurile ja keskkonnale heaga lõppeda, on süsteemsemad mõtlejad ikka mõistnud. Avalikult esitles ideed Eestist kui täiesti uuelaadsest, süvaökoloogia printsiipidest lähtuvast bioregionaalsest ökoriigist grupp meie tuntumaid loodusteadlasi 1992. aastal. Praegu on tuntuim ökoriigi propageerija Roy Strider. Tõepoolest, suurtööstustest ja kõrgtehnoloogilisest põllumajandusest vaba maa – sisuliselt riik-looduskaitseala – oleks ülitrendikas kaubamärk.

Vastuoludeta kindlustuks Eesti omariikluse peaeesmärkide järgimine. Pärimuskultuur oleks tõesti käsitletav ellujäämisõpetusena, aidates vähendada (geo)poliitilises konfliktis või majanduskollapsis tekkivat kahju jne.

Kahjuks oleks ka rahva erilise “valgustatuse” puhul üliraske madaltehnoloogilise eluviisi poole taanduda (Mis! Kas ka internetti poleks?). Juba elussüsteemide termodünaamika põhiprintsiibid postuleerivad, et kõik elav püüdleb alati end läbiva energiavoo pideva kasvu suunas. Selle elementaarse tungi vastu tegutsemine oleks intellektuaalne pingutus, mille nõudmine rahva enamikult oleks ebainimlik või lausa võimatu. Pealegi väidab teooria, et süsteemi (riigi) piires tahtlikult vähendatud komplekssus muudaks selle ressursid kergeks saagiks suurema komplekssusega rivaalidele.

Praegu võib näha vaid kasvamas seda ürglooduslikku, teadvustamata tungi tsentraliseerimise ja komplekssuse kasvu suunas. Majandushuvidega põhjendades on protsessi tõmmatud kõik süsteemi astmed, alates Eesti omavalitsusprintsiipidest, lõpetades “multi-kulti”, EL-i konfödereerumise või TTIP-taoliste kaubanduslepetega. Süsteem tungleb oma kollapsile vastu, nagu kartes loodusseaduste vastu eksida.

Tuleb nõustuda sotsiaal­psühholoogide prognoosidega: kui globaalkollapsi korral üldse kuskil tsiviilkorda säilitada suudetakse, siis vaid rohujuuretasandil anarhiliselt organiseerunud, teadlikult tulevikuks valmistunud, majanduslikult eneseküllaste, pärimuskultuurist lähtuvate bioregionaalsete mikrokogukondade piires. Nagu võiks ideaalvariandis olla nt ökoliikumised jms hästivalmistunud külakogukonnad.

Ilmus Müürilehes

Kaupo Vipp, publitsist

Print Friendly, PDF & Email