Pariisis elavad saarlased hoidsid veresauna järel varju (3)

Vähemalt 129 hukkunuga päädinud terrorirünnakute valguses tunnistasid Pariisis elavad saarlased, et õhkkond Euroopa südames on morn ja tajuda võib hirmu. Inimesed on aga väga ühtehoidvad.

Pariisis elav saarlanna Kädi Ristkok (pildil vasakul) kinnitas laupäeval, et temaga on õnneks kõik hästi. Emotsioonid olid aga kõigil üleval. “Inimesed on hirmul, agav kõik on väga ühtehoidvad praegu,” kinnitas ta. Ristkok ei plaaninud vähemalt nädalavahetusel kindlasti välja minna. Ka kõik tema Pariisis elavad tuttavad olid turvaliselt kodus.

Väga emotsionaalne õhkkond

Ajal, mil terrorirünnak Bataclani kontserdimajas toimus, viibis Kädi Ristkok päris kontserdimaja lähedal. Seal, kus terrorirünnak oli üks suuremaid ja kus hukkus kõige enam inimesi. Ristkok jõudis kontserdimaja juurde siis, kui politseigi. “Olin pool ööd baaris varjul, kuni taksod said hakata sealkandis liikuma,” rääkis ta.

Pariisis Science Po’s rahvusvahelisi suhteid õppiv saarlane Oliver Mõru (pildil paremal) sai linnas toimunud rünnakuist teada reede õhtul kell 22.10. Ta oli parajasti metroos, teel Place de la Republique’i suunas, kui toimunust teada anti. Metroost välja jõudnud, võis tema sõnul tänavatel näha suuremalt jaolt tühjust – kuulda oli sireene ja näha mõnda üksikut kiirustavat inimest.

Õhkkond on sellest ajast saati olnud väga emotsionaalne. “Inimesed on omavahel tihedalt ühenduses ja uurivad üksteiselt, kus parasjagu asutakse ja kas nendega on kõik korras. Vähesed, kes olid tänavatel, olid šokeeritud,” rääkis Mõru.

Öö veetis Oliver Mõru sõprade pool, sest koju minna olnuks liiga ohtlik. Seda tegi ta alles laupäeva hommikul. “Tänavad olid Pariisi kohta endiselt üsna tühjad, aga oli siiski näha inimesi ringi liikumas,” tunnistas ta. Toidupoed olid avatud, samas olid kinod, teatrid, juuksurisalongid ja muud sellised asutused endiselt suletud.

Inimesed kasutasid metrood rohkem kui reedel, kuid siiski tavapärasest vähem. “Metroos oli õhkkond pigem morn, ei olnud suurt arutamist ega jutte reedel toimunust.” Ka laupäevaõhtuse väljaminemise asemel eelistasid inimesed Pariisis enamasti koju jääda.“Mida tuleb veel märkida – tavapärasest veelgi rohkem võis näha politseinikke ja sõdureid patrullimas. Rongijaamas näiteks nägin ligemale kümmet politseinikku,” märkis Mõru.

Tema elukoha lähedal on ehitusobjekt, mida valvab tavaliselt vaid kaks sõdurit, kuid laupäeval oli neid kuus. Oliver tunnistas, et õnneks otseselt tema kodu lähedal rünnakuid ei olnud. 20 minuti autosõidu kaugusel tema kodust asub aga kontserdimaja, kus tapeti kõige enam inimesi.

Tööga seoses neljapäeva õhtust laupäeva hommikuni Pariisis viibinud Ott Ootsing Kuressaarest rääkis aga, et tema oli terroriaktide toimumise ajal Porte Des Versailles’ piirkonnas, üsna lähedal Eiffeli tornile. Sel ajal ei teadnud või ei kuulnud ta toimunust midagi.

Sajad hukkunud ja vigastatud

“Toimunust sain aimu hommikul tanklast kohvi tuues, kui pilk jäi kohaliku ajalehe üsna võikale esikülje pildile,” tunnistas Ootsing. Ta lisas, et sellest, mis tegelikult toimunud oli, sai ta rohkem teada Delfi.ee avaldatud artiklist.

Pariisis sai reede õhtul ja ööl vastu laupäeva koordineeritud terrorirünnakutes kohvikutele, kontserdisaalile ja rahvusstaadionile surma vähemalt 129 ja viga 352 inimest. See oli veriseim terrorirünnak Euroopas pärast 2004. aasta Madridi rongiplahvatusi.

Prantsuse võimude teatel valmistati rünnakud, mille eest võttis vastutuse sunniidi äärmusrühmitus Islamiriik, ette Belgias. Vastuseks veristele terrorismiaktidele ründas kümme Prantsuse hävitajat pühapäeval niinimetatud Islamiriigi positsioone Süüria Raqqa linna lähistel. Eilse info kohaselt purustati rünnakus islamistide komandopunkt, värbamiskeskus, väljaõppelaager ja relvaladu.

Ettevõtja pelgab Pariisi reisi

Kuressaares tegutsev ettevõtja Aive Laanemets, kes sai hiljuti lastelt sünnipäevakingiks lennupiletid Pariisi, kahtleb nüüd tugevalt, kas ikka minna järgmisel nädalal reisile või mitte. “Kas arvate, et on tore minna või? Või nagu lapsed ütlesid, et Pariisi hõng on rikutud ja romantilised Pariisi kohvikud seonduvad nüüd laipadega. Uskuge mind, see on alles algus, ja Ahto Lobjaka ütlus, et peame sellega harjuma, on lihtsalt kohatu,” leidis ta. “Miks peaksime? Kes on andnud nendele sellise õiguse võtta ära meie õigus enda ja oma riigi eest seista ja kaasa rääkida.” Laanemets märkis, et kui riigi esindajad käisid Kuressaares ja püüdsid selgeks teha pagulaste vajalikkust meie riigis ja kogu Euroopas, siis kuuldes summasid, mis tänaseks ulatuvad miljarditesse, jooksid tal külmavärinad üle.

Aive Laanemets püüdis enda sõnutsi mõista ametnike selgitusi ja ütles ka välja, et ta ei ole mures mitte niivõrd nende kolme- või viiesaja hinge pärast, kes Eestisse tulevad, vaid kogu Euroopa pärast. “Nüüd on see käes, ei pidanudki kaua ootama. Kuidas küll need nn targad seal eesotsas aru ei saa, et me oleme erinevad inimesed, erinevate kultuuride ja uskumistega,” rääkis Laanemets. “Kui nad ei suuda omal maal koos elada, siis kuidas nad sobivad kokku meie ja meie usuga?”

Mehis Tulk