Saarlane oli muhulasest leplikum

HEINATEGU: Päevikupidajate andmeil olid ka heinateo kombed Muhumaal erinevad kui mandril. SAAREMAA MUUSEUM

HEINATEGU: Päevikupidajate andmeil olid ka heinateo kombed Muhumaal erinevad kui mandril.
SAAREMAA MUUSEUM

Eelmise sajandi alguses käisid mööda Eestit ringi uurijad, kes panid kirja inimeste elu-olu. Saaremaa tõmbas sajandi algupoolel päevikupidajaid-vanavarakorjajaid enda poole nagu magnet. Siit võis leida mõndagi, mis mujal oli juba kadunud. Selline on artikli autori arvamus Eesti Rahva Muuseumi kogudes olevaid päevikuid sirvides.

Mujal peaaegu kadunud kommetest mainigem kasvõi traditsioonilisi talupojariideid, mida kanti Saaremaal kohati veel üsna üldiselt. Näiteks Muhus ja Sõrves. Üks vana pärimuskultuuri säilimise tähtsamaid põhjusi oli kohalike pisiühiskondade – kogukondade – suurem mõju kui Eestis keskmiselt.

Umbusklik rahvas

Proua Piht (kooliõp.) annab süüa – seeni. See proua on mulk – sööb seeni. Saarlased seeni ei söö. Neid vedeleb metsades mis hirmus. Lugu aga seisab vist ses, et nad veel nii kaugele pole “jõudnud”. Siin käiakse alles esiisadest pärandat kõvade reeglite järgi ja ebausk ei luba suurt neist kõrvale kalduda. Igal päeval näituseks on oma “menu” ammust ajast kindlaks määral. Seeni ses “menus” ei ole. Nii siis – pole tarvis. Pealegi on saarlasel kui alles alamal astmel asuval olevusel kõva karja instinkt: keegi ei võta omapead midagi ette. Keedaks seenigi näljaga, aga, nät teised keegi ei põle keetnud ega keeda. See lambainstinkt ilmutab ennast ka “seltskondlises elus”: uuendused ei lähe läbi, sest algatajaid pole. Kui aga viimaks algus tehtud ja asi moodi kipub minema, jooksevad kõik nahast välja, et järele teha, kas seda tarvilik või ei, kas asi hea või halb. Samane lugu oli nähtavasti ka massilisel õigeusku minemisel. Kõik läksid, sest kõik tegid nii.

Sellised päevikuis leiduvad read (nüüd ja edaspidi kaldkirjas väljavõtted päevikutest – toim) peegeldavad Saaremaal säilinud suhteliselt suletud talupojaühiskonnale omaseid jooni. Üks selliseid on ka vanavarakorjajate poolt sageli kogetud umbusk nende kui võõraste vastu. Eriti umbusklikud olevat olnud kõrvalisemates kohtades elavad inimesed. Mõnikord tuli kaasa kutsuda kohapealseid autoriteete (näiteks pastor või kooliõpetaja), et üldse jutule saada. Siiski ei kulunud usalduse võitmiseks kuigi palju aega.

Poolteise päevase saarel olemise ja alatasa lõugade liigutamise[ga] sain viimaks niikaugele, et mind usaldama hakati, mida ka mulle öeldi.

Et jutul tõepõhi all, näeme järgnevast: Keinaste (Kõinastu – toim) kombed paistavad lihtsamad olevat kui Muhus. Käisin saunas, kus mehed ja naised üksteist pesid ja vihtlesid. Keegi naine vihtles mind ja pesi selga hoolikalt.

Uusajale (“linnakultuurile”) omane individuaalsus väljendub ka söömisesse puutuvas. Saaremaa kohta märgivad tolleaegsed vaatlejad, et enamasti söödi ühistest nõudest, ainsaks isiklikuks söögiriistaks lusikas. Väga harva tuli ette lauanuga (mehed kasutasid oma liigendnuge), kahvleid või eraldi taldrikuid.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Heiki Pärdi

Print Friendly, PDF & Email